Aga, et tutvustada peategelast (ehk mind ilmselgelt), siiis on mul vaja ajast minna ikka üsna kaugele. Üldparameetritelt hetkel 23 aastane, 172 cm pikk tüdruk! :D
Lapsepõlv oli mul
väga tore. Ma arvan, et niisugust lapsepõlve tahaks iga väike tüdruk. Ei
mingeid halbu kogemusi ega elamusi, mis kuidagi negatiivselt mind praegu
mõjutada suudaks. Palju mängimist, lustimist, reisimist.. kõike oli!
Teismelise eas on
ilmselt kõikidel natuke keerulisem endaga hakkama saada ja eks iga inimene elab
oma kriise erinevalt läbi. Olengi nüüd tagantjärele seda aega enda jaoks
analüüsida püüdnud ja päris huvitavate järeldusteni jõudnud. Mitte, et siis
minuga üldse midagi väga hullu juhtunud oleks, aga eks iga inimese jaoks on
tema „hull juhtumine“ see kõige hullem. Minul oli see nii ilmselt seoses
ideaalse elu mulli lõhkumisega.
Ehk, põhikooli
lõpuklassidest alates ma tajusin ehk liigagi liigselt palju seda, mis minu
(pere) ümber toimus. See oli juba eos kõik nii vale minu jaoks. Just minu jaoks
vale, ja sealt minu kriisike alguse saigi. Ehk siis kõik millesse mina sellel
ajal uskusin-lootsin (ehk ilus/harmooniline pereelu) oli mingist ajast alates
hästi ebakindlal pinnal, sest ma tajusin enda ümber, et minu praegune elu ei
käigi niimoodi. See otseselt ei olnudki ega ole siiani minu asi, aga mõjutas
mind ikka ja väga palju.
Väliselt polnudki
väga aru saada midagi! Mul olid oma head sõbrad, hobid, koolid-trennid jne. Aga
nüüd kui tagantjärgi vaadata neid pilte näiteks minust, mis sel ajal tehtud on,
siis mina ise näen nii trööstitut kurbust neist. Minu kurbuse kriis, ütleme
nii!
Mind aitas ilmselt see aeg just enesesse kapseldumine, loodus ja loomad! Päris eraklik ma siiski ei olnud, näiteks oli hästi tänuväärne seltskond meie koerteka tiim. Nimelt sain mina endale päris oma koer-looma 11 aastaselt. Enda koer oli minu tollane suur unistus! Ja see siis täituski, kui ma ükskord sünnipäevaks koerarihma ja kaardi sain, mis nö loa andis endale sobiv semu välja vaadata. Läks sünnipäevast 2-3 kuud ja ma saingi endale tollal 6 kuuse belgia lambakoera!
Tänu oma pisikesele rebasemaskiga uuele sõbrale juhtusingi ma kokku koerteka seltskonnaga ehk minu tollase elukoha kandis kokku kogunenud noored, keda kõiki sidus see aspekt, et igalühel oli koer!
Me olime nii aktiivsed! Me käisime kord nädalas koos, iga kolmapäev peale kooli, ja treenisime oma koeri. Õpetasime neile trikke, kuulekust ja muud vajalikku. Kokku oli seda peamist seltskonda minu ajal umbes nii 7-8 noort + koera. Oli kursus vanemaid ja kursus nooremaid, ja siis vajus see koerteka teema ära, sest rohkem koerahuvilisi noori seal kandis ei olnudki ilmselt.. Aga mis see koerteka seltskond minujaoks tähendas oligi see, et ma sain endale hulga häid sõpru ja palju-palju ägedaid kogemusi. Tõesti selliseid, mis tolle aja hästi eriliseks ja armsaks ja omaette etapiks muutsid. Me korraldasime üheskoos iga-aastast koertenäitust, mis oli üsna mainekas, käisime oma tiimiga esinemas ja rahvale näitamas, et erinevad koerad võivad täitsa hästi ühiskonnasobilikud ja armsad kaaslased olla.
Niiet alates sellest ajast oli minu jaoks hästi tähtis partner elus minu karvane koer! Lisaks kord nädalas koertekas käimisele, käisin ma temaga erinevates trennides ja koolitustel ja osalesime eksamitel, näitustel, võistlustel jne. See on siis minu kestma jäänud hobi, küll aga veidi muutunud kuues, sest noh... olen teadlikumaks saanud ja kujundanud mõned erinevad hoiakud kõige koeranduse suhtes. Aga loodus ja koerad ja kõik on minu huvi olnud alates väikesest tüdrukust. Sõbrannadega koos me tegime väga iseseisvaid käike igalepoole, koos oma koertega! Nagu tõesti, erinevatesse Eesti otsadesse ja kõike sellist, mida ei eeldakski et küllalt noored tüdrukud üksinda ette võtavad.
Aga selle aja lõpu poole läkski minu pere tegelikult lahku ära ja see minu õrna hingekest ikkagi väga üllatavalt palju mõjutas ja seetõttu ma tegin väga palju reisikesi koos oma koeraga või täitsa ihuüksinda, et mõelda elu üle ja saada võimalus luua oma elu ise ja olla sellest stressist eemal.
See pilt on tehtud siis, kui ma üksinda (noh, koeraga!) Hiiumaal käisin. Load tegin ma kohe kui 18 sain ilusti ära, seega see on juba sellel ajal tehtud kui ma just kõige tillukesem enam ei olnudki! Võtsin aga auto ja läksingi üksinda Hiiumaa metsade vahele. Mul on seal maakodu ning puhkasime koeraga koos, käisime rattaga sõitmas, maasikal/mustikal jne. Niisuguseid seikluseid Hiiumaale, minu rahu kohta, tegime me ka koos sõbrannadega. Sõitsime sinna nii bussi, takso kui häälega. Kirjud ajad! Aga üksinda olek mind polegi kuidagi väga mõjutanud, mul on minu koerake ikka olemas olnud. Ma arvan, kui mul poleks koera, siis oleks mu teekond tibakene teistsugune ja mitte üldse niisugune lillelapsega sarnanev, et loodus ja loomad ja...! Koer muideks on õpetanud ka mind väga kohusetundlikuks inimeseks, sellele olen ka hästi tänulik. Naljalt ma ikka oma kohust kellegi teise õlule ei veeretanudki, hilisõhtused ja hommikused pissitamised koeral olen peaaegu alati ikka ise teinud..
Mu kõik sõbrannad on ka nii harjunud, et minuga koos on mu karvane koer. Alati. :D
Siin me käisime taas Hiiumaal! Bussi ja taksoga, sest lube mul siis veel ei olnud! :D 3 koera, 2 tüdrukut, palju kotte.
Mu koer!
Aga näiteks on minu elu kujundanud ka hobused. Koos peaaegu samade sõbrannadega olen ma ikka väga paljude hobustega ratsutamas käinud. Ka tore hobi! Ja kui mul oligi selline soov üksinda olla, siis sai seda aega ka koos hobusega veedetud. Näiteks läksin ma üksinda Norrasse ühte mahefarmi väikeseks abiliseks ja seal oli 2 hobust, kellega ma siis matkamas käisin! Enamjaolt üksinda. Mäletan, et see oli just see periood, kus Justin Bieber jube popp oli ja minul oli ka mp3 mängijasse tema lugusid tõmmatud. Ja siis ma seal Norra väikelinnas käisingi koos hobuse ja nende tiineka armastuslauludega aega veetmas. :D Oh aegu!
Kuna hobuse seljas ma pilte teha ei saanud, siis tulin hobuse seljast maha ja jalutasime koos hobusega neid mägiteid ja nii sain mälestuseks pilte ka tehtud. Tema oli üks traavel, kes oli traavispordist kõrvale heidetud (kuna polnud nii kiire) ja leidis koha seal mahefarmis.
Kvaliteet pole sellel pildil eriti hea, aga mul oli alati kaska ilusti peas, turvavest seljas ja seljakott kaasas. Kotis oli karastav jook miskine ja siis ma pätsasin sealt mahefarmi köögi sahvrist igasugu paremat näksikraami oma matkadele kaasa. See oli ka kindlasti üks hea osa mida meenutada elus! :D
Seega eks ma sellel perioodil tõmbusin oma psüühikaga natukene endasse ära, kuigi see kõik - hobused, koerad, loodus, aitas mind väga, siis sellegi poolest olin ma nii löödud, et maailmas polegi kõik ainult armastus ja ilus elu nagu ma lootnud olin..Lisaks sellele veel see osa ka, et ma olin ju siiski oma sõbrannadest üks vähestest, kellel ei olnud peigmeest olnud! Ma usun, et see mõjutas kaa minu kurbusekriisi! Samas jällegi käisin ma igasugustel olemistel ja deitidel ja kõiksugu asjadel, aga lihtsalt ei tulnud seda vastastikust klikki kellegagi.. ja siis lihtsalt olingi kurb, et ma nii imelik, et ju jäängi üksikuks..
Aga minu kõrval on alati olnud mulle hästi kallid sõbrannad, kellega läbi elu on saadud aeg maha võtta ja jutustamas käia ja ennast õnnelikuna tunda!
Me käisime palju pildistamas! Nii üksteist, koeri ja palju palju muud. Fotograafia on ka veidi siiani jäänud mul hobiks, enamasti olen mina muidugi kaamera taga, sest ega keegi perest-lähedastest väga peegelkaamerat käsitleda ei oska (va need sõbrannad!). :D Seega - endast mul pilte väga palju pole.
Ja mingist hetkest alates, kui ma oma elus stabiilsust-õnne ei leidnud, ma pilte üldse ei teinudki endast. See natuke on paranenud ajaga, aga siiski.. ma teen siiani palju vähem pilte mälestuseks just endast, kui kunagi tehtud sai.
Hea meel on muidugi tõdeda, et see tendents on täiega muutumas ja just tänu sellele, et ühel sellisel grillimisel sõpradega, sain ma kokku oma tulevase elukaaslasega:
Siin soojendab armas sõbrants oma käsi, sest oli vist päris külm? See oli igastahes juunikuine grill-chill Paunküla veehoidla lähedal. Alates sellest ajast olen ma taas oma õnne leidnud, ehk ilusa lootuse tulevikule ja rahulolu ja armastuse... See on põhikooli lõpust miski, mida ma arvasingi, et eksisteerib ainult filmides ja et reaalselt ju pole armastust ja ilusat elu olemas! Aga ON! Ja alates sellest ajast on mu stress ikka märgatavalt koguaeg kahanenud kuni selleni, et praegu ma reaalselt tunnen, et olen väga õnnistatud ja õnnelik inimene!
Kuni ülikooli lõpuni elasin ma kooli ajal oma emakodus Tallinnas, sest nii lihtsalt oli otstarbekas. Aga peale ülikooli lõppu (baka 2017), kolisime mehega kokku majja, mida praegu koduks ehitame!
Meie deitimisperiood mehega oli kaa selletõttu topeltäge, et me olime kaugsuhtes. Seega meie deidid käisidki niimoodi, et nädalavahetusel koos, või siis kui mul ülikoolist vaba aega lihtsalt oli. Ja käisime hästi palju looduses matkaradadel, üldse liikusime hästi palju ringi ja kasutasime erinevate tuttavate poolt antud võimalusi ulualuseid saada. :D Ja need olid niiii ägedad..! Noh, minuga koos oli alati mu koer, sest teda ma maha ei jätnud. Hiljem juba üürisime koos talvekuudel korterit ja soojemal ajal elasime juba meie tulevases kodus.
Ja ühtlasi on see ju kõikse parem detektor kaaslase õigsuse osas, kui KOER teda talub. :D
Siin on pildike minu sõbrantsust ja koerast ja lisan selle seetõttu siia, et see koer reaalselt on koguaeg mind jälgiv, ükskõik kui leboks ta ka minna ei tahaks! Ja koguaeg! Tõeline hingesõber.
Aga kui olime mehega koos juba olnud mõnda aega, siis liitus meiega meie esimene ühine "lapsuke":
Ehk, et teine koer! Tema tuli meile varjupaigast, sest noh... :D Ah muideks, ma ülikooli ajal töötasin veel ka koerte varjupaigas loomapüüdjana! Nii vahvad ajad, samas ka eluliselt kurvad mõnikord.
Praegu on aga koerte osas seis selline:
Ehk siis need karvikud on päris sarnased ja ka peaaegu ühemõõdulised!
Seega. See on minu elu lühikirjeldus! Proovisin seda võimalikult niimoodi kirja panna nagu see lühidalt kõlada võiks. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar