Sügis

Raba

Veidi pilte meie rabaskäigust. Olime vaprad ja tegime kogu raja läbi, osalt kõndis Kusti tublilt ise, aga enamiku ajast vedas Tom teda siiski süles. Ta on ju kõigest 1,5 a meil veel.. aga väga suur loodusefänn ja võsas müttaja! 

Suviläks

Läks juba mõnd aega tagasi. 

Suvel juhtus nõnda, et mõtlesin kui teeks midagi otsustavat? Läheks kooli? Õpiks ikkagi bioloogiaõpsiks?

Ja nõnda ma sebisingi toreda uue sõbranna kõigepealt.. kes last hoida aitaks seni kui ise Ülikooli inimestega vestlesin. Väga tore, et ma reaalselt leidsingi super inimese! Mul muud "vanad" sõbrannad keegi pole tartlased..niiet, kes tahab see leiab võimalusi eksole. Tom oli tol ajal tööl ja nõnda ma salaja end ülikooliõppuriks vestlesingi.

Kool on nüüd suisa 3 pikka kuud kestnud. Käin ma koolis kaugõppes, last vaatavad siis kas tema vanaisa või vanaemad või Tom ise. Eks ta ole mul parasjagu turske vend kah, ei võõrista, on lõbus ja aktiivne, et aeg oleks temast veidi rohkem juba lahti lasta aga ausaltöeldes IGA koolipäeva lõpus ma lihtsalt KIHUTAN ta juurde. Nii suur igatsus tekib. 

Koolis tunnen end oluliselt paremini kui baka tasemel õppides. Võtasiiskinni millest..ise arvan, et elukogemus ise mängib suurimat rolli, oskus sisemist motivatsiooni leida ja kindlasti seosteloomisoskus. Nii ongi, et justkui raskemas koolis on mul palju kergem õppida.

Eriti hästi tunnen ma end looduskaitsebioloogia ainet kuulates. Ma olen mõttega nii sees ja kaasas, et nagu..ma pole sellist asja varem üldse kohanud! Mu hingeteema vist. Seal me käsitleme seminarides erinevaid meetodeid kuidas loodust hoida, miks, millal ja noo kõike sellist. Kedaiganes see huvitab, siis pliis kutsuge mind kohvikusse või jalutama. Mu süda laulab kui ma saan oma teadmisi edasi rääkida. See on nii oluline teema..

Oma magistritöö teen ma ka bioloogilise diversiteedi teemal ja kuidas seda noortele kooliskäijatele tutvustada.

Ags minu suur positiivsus ja armastus on ikka Tom. :D on palju hetki, kus ma tahaks òelda, et Kusti on KÕIGE lemmikum, aga no .. mitte et ei oleks! Keeruline seletada mida ma mõtlen. Ilmselgelt Kusti hesolu eest vastutan mina/Tom aga Tomi heaolu eest vastutab ainult ta ise jne.  

Aga siiski..meest peab nõks rohkem armastama kui last! Keegi on nii öelnud ja see mõte mulle meeeldib. Kusti aga on no niii heade emotsioonide tooja, et raske uskuda, et oli aeg temata!

Kuidas läheb?

Aga tegelt?

Ma ise ei nimetaks seda eriliseks kiiksuks, aga kes teab..äkki see siiski ikka on kah. Ma tean, et ma mõistagi pole ainus säärase murega inimene, kellele käib pinda see, et inimesed on nii pealiskaudsed. Ignorantsed. Hoolimatud. Ja lõpuks, kui ma mõtlen miks nii? Siis ainus mis ma välja suudan mõelda on: 

1) nad ei taha muudmoodi

2) nad on arad

Mina mõtlen siis justnimelt seda, et kui küsida: "kuidas lãheb?".. siis vastatakse enamasti "hästi!" Ja lisatakse ehk veel mõni täpsustav lause ja siis punkt. 

No ühesõnaga sorri aga sellised pole minu inimesed. Kõlab väga robustselt, aga ma tõesti ei taha suhelda inimestega, kes nt minult kunagi oma initsiatiivil vastu ei uuri kuidas mul läheb või kes, olenemata kuidasläheb? küsimisest pole valmis kuulama.

Sest juttu on mul tãiega! Ma olen äraütlemata tänulik mu headele sõbrannadele. Teid on nii mitu ja läbi aastate minu jaoks olemas olnud ja mind kuulanud! Ja Tom on ka super, kuulab kui sunnin :D

Aga khmm..kõik teised. Ma olen pettunud, solvunud ja ega ei viitsigi pealiskaudset suhtlust arendada kui see on ainult sellepärast et "nii ju peab ja nii on kombeks"

Ülal siis mu paid kutsud. Hugopoiss ja Monatüdruk. Pigem Monaprovva. 

Pai mehe jalad Alam Pedja LKA-l

Minu lemmikuim kompanii

Koer

Turbasammalde kuningriik

Loodusannid panevad suu matsuma

Looduslaps! Ma vot selliseks ta kasvatangi. Ekstreemneee...

Jalutuskäik Tartus

August!

Juhhei jälle. Palav aeg ongi otsas! Eile algas august ning seetõttu püüdsin mõned pildid kaadrisse.

Suvi pildis