Selline filosoofilisem postitus. Et kui kaugele peaks inimene teiste jaoks minema? On ju teada, et mõned inimesed on "nii egod" et mõtlevad ainult endale ja mõned teised on vastupidiselt sellised, kes harva mõtlevad enda hesolule. Ma arvan, et nagu ikka siis ükski äärmus pole hea. Aga kui äärmus pole hea, siis kus see piir on, et alates millest on hea?

Hetkel arvan ma nii et kui suhelda nt ühe v kahe inimesega sedamoodi et suhtlemine oleks efektiivne mitte pealiskaudne (ehk arutatakse unistusi, uusi teadmisi, rõõme, muresid) siis juba see on ikka päris piiripealne olek. Rohkematele inimestele ei jaksaks küll pidevalt nt oma arvamusi seletada ja põhjendada jne. Kuid seegi oleneb sest mõned inimesed on palju kergemad suhelda kui teised, ehk et nõuavad vähem enda muutmist et meele järgi olla saaks. Nt kui  vestluskaaslase igapäevatoimetused ja huvid, hobid on hoopis teised, siis peab ennast päris palju justkui piitsutama, et leida see ühine teema millest arutada. See on vahel väga väsitav sest kui nt endal on peas kümme teemat millest ükski selle vestluskaaslasega arutamiseks ei sobi ja temaga koos olles peab valima selle nn 11nda,siis see siiski mu hinnangul liigendub enda nö muutmise alla.

Aga tänapäeva ühiskonnas kus huvid ja hobid ja elud on ikka enamikel inimestel täitsa omamoodi, siis on väga raske leida kedagi kellega väga kerge ja nn automaatne suhelda oleks. Ehk et nagu nii tuleb mingisuguseid kompromisse teha. Ja see on raske ja energiat nõudev niiet saan täitsa aru sellest miks nii paljud inimesed oma hinges tegelikult üksikud on. Muidu polekski üksinda olemisel viga aga paljude puhul näib et see siiski mõjutab elukvaliteeti ning need inimesed ei naerata! Ja seee on väga kurb. No ok, mõned naeratavad ikka aga mul kuidagi ekstra sensitiivne omadus ära tajuda et mõne inimese naeratus on vaid mask. Aga seda on ses mõttes lihtne ära tunda et need nn maskiga inimesed tavaliselt naeratavad ükskõik mis teema peale. Ongi otseselt nagu mask mida sa kannad. Iseenesest lahe aga samas see veel enam justkui petab ja vb inimesel iseendalgi raske aru saada kes ta tegelt on ja mis tegelikult naerma paneb.

Ehk nagu ma ütlesin on mul pmts 2 inimest maksimaalselt kellega ma jaksan aktiivses suhtluses olla. Et ise ka pingutan ja näen vaeva. Loomulikult saan ma kõik hea nendelt inimestelt kah aga ei saa saladust teha et... Selleks tulebki vaeva kah näha.

Teised on sellises suht hallis alas. On palju teemasid mida ma tahaks paljude inimestega arutada aga samas ma tunnen et ma justkui pean endast liiga palju andma ehk et ei viitsigi neid teemasid tõstatada. :D ja siis see toob kaasa hästi pinnapealse suht tühja suhtluse paraku. Ja no neid inimesi ma ütlengi et mu elus on palju ja eks see on kõigil nii. Mis mind aga vb eriliseks fruktiks teeb on asjaolu et sihukeste inimestega ma nn kannatan koos olla suht loetud korrad aastas. Tavaliselt palju vähem kui tahetakse. St ma justkui tunnen et olen piinliku olukorras sest ma tegelt ei taha nende inimestega nii tihti suhelda kui vb nemad ettepabekuid teevad. Et suhelda tahan aga oluliselt vähem :D diip. 

Mh

Mida oma elus tahta? POSITIIVSUST! 

See on suht julm ja mina, tundub et, olen võtnudki mõtteks sellisel julmal viisil oma positiivsust luua, et suhtlen enamuses vaid positiivsete inimestega. Ja see toimib minu jaoks. Ja see ongi niii tore. Ehk siis inimesed, kes teevad ise korralikult mõttetööd on minu jaoks huvitavad ja annavad minu elule lisandväärtuse. Jällegi egoistlik mõttelaad aga miks peaks suhtlema kellegagi, kes sulle head meelt ei valmista? Või kellegagi, kes suurema osa ajast sind neutraalselt või isegi negatiivselt tundma paneb.. Mumeelest vägagi mõttetu üritus. Eriti sellistel situatsioonidel kus on valida kellega suhelda. Kui mul on valida kas tunda end rohkem hästi kui halvasti siis ehh.. Kas see valik ei ole ilmselge :D

Aga tänapäeval on ühiskonnas normid ja inimesed kipuvad neid endasse üle kandma. Mina olen alati selline iseteadlik olnud ja eriti ei huvita mis teised arvavad... Loeb see mida ma ise arvan teatud mu enda otsustest, nt kui usun endasse ja tean mida tahan siis mis on kellelgi teisel üldse kobiseda. Samas. Alateadvus on siiski suht mõjutatud kui oma otsustes kindel ei ole. Ja Alateadvus püüab teadvusele ju ka sama uskumust korrutada, misiganes selleks ka pole. Iluideaalid, tervisliku eluviisi ideaalid, karjäär jne jne.. Aga minu jaoks loeb õnn ja naer. Ja kui selleks läheb vaja hoopis muid asju kui ühiskonna normid ette näevad, siis nii ongi. Ja ma väga püüan areneda sinna suunas et veelgi enesekindlamalt enda arvamuse suhtuda. Ja ma päris kindlasti usun, et kui kõik inimesed kuulaksid veidi rohkem ennast ja vähem teisi, siis oleksid nad palju õnnelikumad ja rahulolevamad inimesed. 

No näiteks on väga tüüpiline näide see et naised meigivad. Samas on teada kosmeetikatööstuse pahupool.. Aga jällegi on ühiskond see mis norme ette seab. Endaga võitlus on päris karm. Aga sellel on üks lihtne lahendus - ümbritseda end selliste inimestega kes on sellised nagu sina areneda tahaks. On ju igasuguseid suundasid elus... Ja igalühel neist on õigus ja nad ei vääriks seda, et keegi neis kahtleb või isegi halvustab.

Ja lõpuks on nii et inimesed on kurvad ja õnnetud ega NAERATA! Siiralt. Mõnel inimesel on naeratusmask, vaesed nemad. Sellest saab aru siis kui inimene pm igas teemas naeratab. Tegelt on ju elus siiski palju probleeme ka, mida saab küll edukalt lahendada ja asja positiivses valguses näha, aga ometi eeldab see tõsidust mingilgi hetkel. On neid, kes selleks suutelised polegi. Ehk igas emotsioonis on elu ja elu on emotsioonid, mitte vaid naer ja nutt vaid väga kirju tunnete tundmise teekond. Võitjad on need, kes hästi väljenduvad ja positiivse hoiakuga lahendusi otsivad. Kaotajad kas nutavad või naeravad. 

 

25.juubel!

Võtsin taustaks veidi messengeris saadetud pilte ja mis vist siin blogis läbi käinud ei ole. Näiteks ajast, mil panime akendele piirdeliiste.. See oli sügisel 2019.

Enamikele akendele nüüdseks piirdeliistud pandud, aga paljudele veel pole. Ja siis ainult ühele poole majast on meil lumetõkked pandud, kuigi ostetud on need mõlemale poolele. Et töid, mida teha seoses maja renoveerimisega, on nii jõhkralt palju. Ongi variant need kas ootele sobivamat aega jätta või teenused sisse osta (kui on palju raha).

Pildil meie söögituba. Sinna tahaksin uut lauda ja komplekti toole.

Tegelikult ma tõesti ei tea, kui palju raha on palju raha. Minul (ja Tomil ka!) on alati olnud põhimõte kuidagi nii palju kui oskab ise teha ja mida ei oska, siis õppida ja ise teha. Seega naljalt ühtki teenust sisse ei osta. 

Meil on olnud alates lapse sünnist kogumiskonto, kuhu me alati natuke raha suunasime. Ja minu 25ndaks juubeliks ostsime selle raha eest endale metsa. Kokku 8,6ha ja täiega laheda pinnamoega koht. Seal (tegelikult miinusena) on peal ehitatud ka 2 majakarpi. Need nagu veidi rikuvad mängu, sest nendega peab nüüd tegelema hakkama. Muidu üks on korralik freespalkmaja, aga katuse aluskate laseb läbi kohati ja see oleks korraliku katusega asendada vaja. 

Et jah ja samas on vaja paralleelselt maja renoveerimisega veel lapsega ka tegeleda. Ma hindan väga "olla olemas" kasvatust. Ehk et psüholoogiliselt võttes lapse alustalade õigesse kohta sättimist + et need saaks õigest materjalist. Ma nimelt arvan, et kõik täiskasvanuea hädad (söömishäired, psüühikahäired, kas-ma-olen-väärt?mõtted) on nii väga tihedalt seotud lapsepõlves nähtuga.

See on nagu tõesti hästi lai teema, mis hõlmaks eraldi aega sellest veidi arutlemiseks. See on mu tõsine huvi, üldse "diibimatel" teemadel rääkimine. Mind ausaltöeldes pole kunagi paelunud kolmandatest isikutest või ilmast rääkimine ja ometi tehakse seda nii palju. Aga noh, arusaadav ka, seda on palju lihtsam ju teha!

Üks osa "terve kodaniku" kasvatamisel on minujaoks ka füüsilisel poolel. Ehk et ma suhteliselt tihti (mitte päris iga päev kahjuks) üritan lapsega tänavatel ringi sõita kas rattaga või tema selle lükkeautoga vms, või siis jalutada lihtsalt. Et harjuks ära, et füüsiline koormus on nagu vajalik kehale. Üks pool on, et vaimse poole stressi maandamiseks, aga kindlasti ka füüsiliselt vere ringi ajamiseks. Ja oma lapse kasvatamine sellesmõttes on täiega lahe, et saadki OMI arvamusi ja mõtteid praktiseerida. Ma reaalselt ühe käe sõrmedel võin lugeda üles selliseid inimesi, kes heal meelel jalutavad või füüsiliselt liigutavad :D Selline haruldus lihtsalt. Ma siinkohal pean mainima, et neid inimesi kindlasti on palju palju, kes tihti sõidavad rattaga ja võibolla isegi et jalutavad, aga kes teevad seda hea meele ja positiivsusega ja alati füüsilist tervist eelistades, neid on mumeelest pigem vähe. Üldiselt nähakse näiteks sõbraga kokku saamise ainsat viisi kuskile istuma minna, mitte et läheks jalutaks terve ühe linnaosa läbi  vms. Ma samas tean, et ma olen veidi ekstreemne ka oma nii hullu jalutusvajadusega :D Ja lahe on tõdeda seda ka, et igaüks kes on minu sõber, on minuga heal meelel täiesti vabatahtlikult jalutanud vähemalt 5km :D Üldiselt lapsepõlves põhiviis sõbrannadega kokku saamisel oligi jalutama minemine.. väga veider tänapäeva maailmas :D 

Vot ja et tagada endale normaalne füüsiline + vaimne tervis, siis saab unistusi järgida ka. Kuigi ilmselgelt see võtab kaua kaua aega, seda enam kui unistused on suured.. Aga meie üks unistusi oli uue kuuri püstitamine. Vana lammutamine käis suht kiirelt, ja materjali hoovi peale laiali tassimine. Ja siis võtsime rendist käsipuuri, puurisime augud ja vaikselt kerkis sellest siis uus kuur. Nüüd on seis niikaugel, et katus on ka peal, aga uut voodrilauda ei ole veel jõudnud osta. Seega kuurile (ja kasvuhoonele) teen kunagi väikse eraldi postituse. Hetkel on meie prioriteet hoopis teise korruse välja ehitamine, mis saab alguse trepi ehitamisest.. Siis peaks sinnamaani jõudma, et teine korrus katta kipsiga + teha nii lodzale kui rõdule piirded ja lisaks siis paigaldada uksed-aknad. Töid jagub. 

Päris tihti on siis nii, et töötunnid venivad öötundidesse. 

Laps ja kutsu jalutamas!

Siin on näha siis kuur, mis on juba veidike rohkem kerkinud. 

Laps mudaköögis

Sel pildil oleme esimest korda päris enda võsas :D 

Selle koha peale kerkis meil kasvuhoone! Tomi poolt väga korralikult tehtud. Nagu öeldud, sellest teen eraldi postituse, sest ma lihtsalt ei ole jõudnud teha pilti valmis kasvuhoonest! 

See pilt on tehtud meie ühiselt rattaretkelt Nõmmel ja olgu ta siin lihtsalt mälestuseks. Siin on siis minupoolsed sugulased, kes kõik on tublid ratturid! 

Kloogaranna parklas hängimas.

Sinna auku läks kasvuhoone jaoks kruus... Ehk et kui Tom seda tegi, olin mina Kustiga Kloogal :D

Siis käisime vahetasime autol rehvid ära. Kustil oli seal väga tore mänguplats :D 

Majake metsas, mis katust tahaks

Soomaal käimine

Teine majake metsas, mis katust tahab

Ja  lõpetuseks siia pilt Monast ja lapsest Soomaal. Ja selline tempo ja kõike on siinkohal maksimum mis ma anda suutsin, sest nüüd kutsus lapseke juba mängima mind ja vot kaua ei lastagi kirjutada nii :D

Sügis

Raba

Veidi pilte meie rabaskäigust. Olime vaprad ja tegime kogu raja läbi, osalt kõndis Kusti tublilt ise, aga enamiku ajast vedas Tom teda siiski süles. Ta on ju kõigest 1,5 a meil veel.. aga väga suur loodusefänn ja võsas müttaja!