Suviläks

Läks juba mõnd aega tagasi. 

Suvel juhtus nõnda, et mõtlesin kui teeks midagi otsustavat? Läheks kooli? Õpiks ikkagi bioloogiaõpsiks?

Ja nõnda ma sebisingi toreda uue sõbranna kõigepealt.. kes last hoida aitaks seni kui ise Ülikooli inimestega vestlesin. Väga tore, et ma reaalselt leidsingi super inimese! Mul muud "vanad" sõbrannad keegi pole tartlased..niiet, kes tahab see leiab võimalusi eksole. Tom oli tol ajal tööl ja nõnda ma salaja end ülikooliõppuriks vestlesingi.

Kool on nüüd suisa 3 pikka kuud kestnud. Käin ma koolis kaugõppes, last vaatavad siis kas tema vanaisa või vanaemad või Tom ise. Eks ta ole mul parasjagu turske vend kah, ei võõrista, on lõbus ja aktiivne, et aeg oleks temast veidi rohkem juba lahti lasta aga ausaltöeldes IGA koolipäeva lõpus ma lihtsalt KIHUTAN ta juurde. Nii suur igatsus tekib. 

Koolis tunnen end oluliselt paremini kui baka tasemel õppides. Võtasiiskinni millest..ise arvan, et elukogemus ise mängib suurimat rolli, oskus sisemist motivatsiooni leida ja kindlasti seosteloomisoskus. Nii ongi, et justkui raskemas koolis on mul palju kergem õppida.

Eriti hästi tunnen ma end looduskaitsebioloogia ainet kuulates. Ma olen mõttega nii sees ja kaasas, et nagu..ma pole sellist asja varem üldse kohanud! Mu hingeteema vist. Seal me käsitleme seminarides erinevaid meetodeid kuidas loodust hoida, miks, millal ja noo kõike sellist. Kedaiganes see huvitab, siis pliis kutsuge mind kohvikusse või jalutama. Mu süda laulab kui ma saan oma teadmisi edasi rääkida. See on nii oluline teema..

Oma magistritöö teen ma ka bioloogilise diversiteedi teemal ja kuidas seda noortele kooliskäijatele tutvustada.

Ags minu suur positiivsus ja armastus on ikka Tom. :D on palju hetki, kus ma tahaks òelda, et Kusti on KÕIGE lemmikum, aga no .. mitte et ei oleks! Keeruline seletada mida ma mõtlen. Ilmselgelt Kusti hesolu eest vastutan mina/Tom aga Tomi heaolu eest vastutab ainult ta ise jne.  

Aga siiski..meest peab nõks rohkem armastama kui last! Keegi on nii öelnud ja see mõte mulle meeeldib. Kusti aga on no niii heade emotsioonide tooja, et raske uskuda, et oli aeg temata!