Ükskord jalutusel haakis meiega sappa üks tore väike valge koer. Alguses tundus emane, siiski selgus, et ta oli isane. Seega ilmnes teatav pingeseisund isaste vahel, aga sotsialiseerumiseks täiesti ideaalne õhkkond. Väike valge isane oli täpselt õige dominantsusega, ehk et koerad kaklema ei läinudki, tekkiski vaid pingeseisund, mida siis mina pidevalt katkestasin. Kui pinget ei tekkinud, kiitsin. Nii see käib. Lõpuks said isased sõbralikult koos jalutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar