Nii uskumatu kui see ka pole, siis ajast jääb puudus. Tahaks lihtsalt mõnikord võtta rohkem neid hetki, kus ma mälestusi kirja panen..sest muidu lähevad nad meelest. Vaid pisike osa jääb meelde. Üldiselt pilte ma ikka teen nii mõnegi, aga pildid jäävad ka.. ilma jututa üsna tühjaks.
Aga igastahes sellel pildil on minu kallis neljajalgne Pääsküla prügilateel. See on selline mõõnusalt vereurmarohtu täis kasvanud laudtee, kus aegajalt saab mingisuguse oksaga pihta ja.. üsna metsik värk. Aga tore on avastada kodumaad!
Maksimum mis ma teha võin, et koera pildile püüda, on tema nimepidi kutsumine. Aga ma juba ammu-ammu pole niisugune, kes viitsik koera poosetama panna. et ISTU.. PAIGAL! :D See jääb mineviku minu juurde..
Mul olid ka sakslasest eelarvamused, kui hakkasin temaga tegelema. Ta on õigupoolest esimene saksa lambakoer, kellega ma nii lähedaselt ja pikaajaliselt kokku puutun. Ja ta on seni peaaegu kõik eelarvamused kummuli lükanud.. ei ole sakslased tirijad-rebijad, kurjad, enesekindlad politseikoerad. Mitte kõik! :D
Pääskõla prügilasse viiv laudtee |
Prügila ise oli nagu võimas lilleaas. Meenutas Norramaa fjerde (jep, sellised asjad ON olemas. Pole fjord aga on fjerd).
Taimi oli palju, silmapiir kauge.. Kitsed-jänesed lippamas, no ja koer oli väga rõõmus!
See pilt on üles võetud kallite sugulaste juures Põlvamaal. Nendel on seal pikad maasikapeenrad, aga maasikad see hooaeg ei ole olnud parimad. Äkki siis järgmine aasta on päikest rohkem :)
Rõuge nn linnupesa tornis tehtud ebakvaliteetne töö :D |
Meie kodumets, meie iganädalane jalutusteekond, kukeseene- ja marjamets! Ja üleüldse METS ütleb kõik.. hea hubane vaikne rahulik.
Autoga sõites on ikka pisikesi loomakesi väga tihti näha, see siis oli üks pikk-kõrv.
Poisike naudib ka väga niisuguseid jalutusi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar