Ja mida enam me eestimaiseid telesarju vaatame, seda enam jõuab kohale teadmine, et kõik on show ja reklaam. Näiteks kodutunde sari. On mumeelest tore küll, et aidatakse seal neid hädas olijaid. Ja mõni tõesti ongi hädas. Aga kuidagi jääb kriipima see tunne, et kui hädalised ikka need hädalised tegelikult on. Enamasti on, ma arvan, asi ikka viitsimatuses ja planeerimatuses. See sari oleks siis palju mõttekam eesti rahvale, kui enamik ressurssist läheks näiteks info jagamisele - kuidas miskit renoveerida/teha, kui oleks vabatahtlike abiga soetatud annetuste ringkäik abivajajate perede seas jne.
Abi jõuaks niimoodi ulatuslikumalt ja kaugemale.
Teiseks aspektiks on see spetsialiseerituse mõiste üldse. Ilmselt arvatakse, et kõik tööd, mille jaoks on olemas oma spetsialistid, on kindlasti nii keerulised, et enda aega ei ole mõtet nende alla paigutada. Seetõttu ongi eestlaste kodud nii räämas ja motivatsioon nullis. Spetsialistide kutsumiseks pole ju raha ja samas igal sammul seletatakse seda, kuidas spetsialistid teevad ikka kõige paremat tööd. Jah, ma mõnesmõttes olen nõus, et ongi olemas teatud töid, mida ainult spetsialistid oskavad teha. Aga mõnes teises mõttes on mul inimestest väga kahju, kes on kaotanud isemõtlemise ja -analüüsimise oskuse.
Noh, siis umbes sama teema on naabrist parema saatega ka, mis peaasjalikult ju on siiski reklaam. Ja mis kõige tähtsam - see pole ehitussaade, vaid showsaade kus muuhulgas tegeletakse natuke viimistluse-ja sisustusega. Ja siis kõige naljakam saade on see, kus 3 isa ja 3 beebit 4 (?) nädalat "üksipäini" hakkama peavad saama. Ja samalajal on neile ette dikteeritud päevakava, igasugu huvitavad-väsitavad-põnevad tegevused, külmkapp täis valmistoitu jne. Et noh - kaugel reaalsusest ilmselt. Aga televisiooni mõte ju show ja meelelahutus ongi :D
Niiet, kui kunagi me isegi võtame telekavasse endile rohkem kanaleid, siis ilmselt peamiselt välismaiste kanalite osaluse tõttu. Seni saame vabaleviga hakkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar