Täna juhtusin lugema Nullkulu blogist ühte postitust, mis läks mulle nii hinge, et .. keeruline oli pärast selle lugemist millestki muust üldse mõelda. Nüüd on selle lugemisest päevi möödas ja peaaegu on see unustustehõlma vajunud, aga siiski - sattudes nüüd arvuti taha, tahaksin ma sellest blogida.
Postitust ise saab lugeda SIIT. Ma tean, paljud ei viitsi lugeda; veel enam niisugused inimesed, kes nullkulust väga eelarvamuslikult suhtuvad. Point seal jutus on siis järgmine - kui tahta keskkonnasõbralikult toimida, ei aita üksiküritjad midagi ja läheneda tuleks reglementatsioonide, seaduste abil. Ja mis mind enim haavas oli see, et nullkulutajatel justkui ideaalis lapsi olla ei tohiks, sest *dadaa* laps on kulu. Aga niimoodi võttes on iga inimene kulu maailmale, igal inimesel on oma ökoloogiline jalajälg. Siinkohal oleks paslik retooriline küsimus esitada - KELLEL või millel üldse ökoloogilist jalajälge ei oleks? :D Ma ei tea, äkki isegi leidub mõni niisugune indiviid, tahaks teada sellest!
Aga jah, seal postituses suhtuti justkui lastesse halvasti. Või niipidi, et kellel on laps, see ei saa olla ökonoomne inimene. Ma konkreetselt võtsin seda päris isiklikult. Ja tahaks justkui vasturünnet teha, et mismõttes niimoodi mõelda saab? Eriti Eestis?!
Vasturünnet ma ei tee. Ma olen oma ideaalis üsna rahulik inimene ja mind on tegelikult päris raske endast välja viia. Mida "kaugemal" see inimene minu jaoks on, seda raskem.
Nullkulu mõiste võib inimesi segadusse ajada. Vähemalt mind ajaks, aga paremat mõistet sellele ka ei oskaks pakkuda. Konkreetselt see mõte, et eksisteerib inimene, kelle kulu on NULL - võimatu ju. Ja ma olen vägagi niisugune inimene, et väldin valesid. Ärme siis ütle nullkulu, kui see nullkulumissioon on võimatu. Aga jällegi - ei oska ma midagi paremat ju välja pakkuda selle mõiste asemele. Mõiste ise tähendabki lihtsalt seda, et teedki oma ökoloogilise jalajälje otstarbekaks. Nimelt väldid seda, et see jalajälg ei koosneks asjadest, mis pole otstarbekad.
Toon mõned näited ka. Kui Sul on vaja kuskile minne, siis analüüsid kui kaugel see koht on ja mis on Sind piiravad tegurid. Äkki on võimalik jalutada sinna? Jalutamine ilmselgelt oleks kõige tervislikum ja ka ökonoomsem. Kui ei ole võimalik jalutada, ehk liigub sinna buss? Rong? Äkki saab neid ökonoomsemaid transpordiliike kuidagi kombineerida? Äkki ei olekski autot vaja kasutada :D
Aga-aga-aga .. tihti on inimesed liiga mugavaks läinud. Mismõttes ma lähen jalgrattaga poodi, mul on ju vaja tervele perele süüa osta? Kuidas kõik ära mahub jne... Väga visad ollakse probleeme leidma ja nendest siis lähtuda, et ise oma mugavamalt ära elada. Aga see on ka jälle nii ohukoht. Okei, see on mugavus. Aga mis see mugavus tegelikult tähendab? Kaks seost: tänapäeval on depressiooni väga palju ja lisaks on tänapäeval elu palju mugavam kui varem. Korrelatsioonitabelisse panduda tähendakski see umbes midagi sellist, et mida mugavam elu, seda rohkem deprekat.
Mul on ka pere, mul on ka pood mitme km kaugusel ja bussipeatus samuti ei ole ukse taga. Aga ma sügavalt mõtlen sellele, et loobun autost. Loobun mõttes, et: "deem, täna sajab vihma - ma ei lähe siis poodi/jalutama/kuhuiganes". AGA, et seda suures jaos rakendada on mul reaalselt VAJA kedagi, kes mind sellel teekonnal toetaks! Ma usun, et kõikidel on see vajadus, ja just see, et peresiseselt seda ka mõistetaks ja kõikidel oleks sarnased vaated. Meil siin niimoodi pole. Me ikka kasutame autot ja kõike...aga see teeb sügaval südames mulle tegelikult haiget.
Seega on see päris hingelähedane mulle. Ma olen viimasel ajal muudkui ainult niipidi mõelnudki. Olenemata sellest, et loodussäästliku arengu magistriõpingud pooleli jätsin (need olid liiga too much, nende jaoks olin ma paraku liiga nõrk "händlimaks" kõiki probleeme ja võimalike lahendusi, Vb kunagi muutun sellesosas tugevamaks. Hetkel tunnen end suhteliselt üksiku hundina selles valdkonnas).
**OFF TOPIC: ma reaalselt tunnen, et ma ei OSKA enaam struktueeritud postitust kirjutada!**
Aga selle poolt olen ma küll, et inimesed vähem kulutaksid, peab sellele lähenema just seadusi muutes. Kasvõi seetõttu, et ega need inimesed, kelle mõistus on puudulik, kuskile ei kao. Nt erinevate haiguste küüsis olevad inimesed jne. Seetõttu tulekski sätestada erinevad seadusid, mis viiks sellele, et
*maailmas tekiks prügi vähem
*tarbimist oleks vähem
*toit oleks tervislikum, orgaanilisem
*areng oleks loodussäästlik
Kuigi sellest kõigest on tavainimese jaoks hirmus palju jahvatatud, siis ilmselt infoühiskonnas viibimine summutab selle kõik maha. Ma usun, et kellelegi ei ole võõras see mõistmine, et PRÜGI on ULMELISELT. Aga et keegi midagi ise selle vastu teeks, et seda nii meeletutes kogustes ei ole... ma ei tea, suhteliselt harva näen seda. Üldiselt inimesed ei sorteeri prügi ega mõtle oma tarbimisharjumuste muutmisele, et prügi vähem tekiks.
Aga et selle hirmus lapsi mitte saada, seda ma ka ei poolda. Lapsed on elu õied ja mis saaks meist kui liigist, kui me populatsiooni edasi ei vii?
See postitus kindlasti mitte, vähemalt mind, ei tõuka tagasi sellel "nullkulu teekonnal". Ehk et ma ei poolda endiselt meeletut tarbimist. Ma pigem sooviksin just leida rohkem motivatsiooni leitud viise, kuidas tarbimist kahandada, rakenda JA et ma neid viise veelgi enam leiaks. Ja motivatsiooni, kaaslasi sel teel. Ja ise harida teisi, ja rääkida sellest teemast sõbralikult. Me oleme kõik samas paadis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar