neljapäev, 18. oktoober 2018

Meenikunno raba, voodrilauad

Eile sai käidud vähe pikemal tiirul ja läbitud erinevaid linnasid: Otepää, Põlva, Viljandi ja Tartu. Me käisime niisugusel autoga ringreisil. Alguses ma mõtlesin, et oeh..see ei tõota üldse head. Aga tegelikult oli Kustike kogu trajektoori ulatuses ülimõistlik tegelane. Mina istusin temaga taga. Oma kompanjoni panime Viljandist rongi peale ja siis Tartusse sõitsin ma üksinda, siis 5 min enne koju jõudmist tõepoolest tuli esimene jonn. Aga muidu ikka üllatavalt tubli poiss.
Meenikunno rabas (mis asub Veriora lähedal) me eriti pikka matka teha ei saanudki, sest käruga see lihtsalt ei olnud nii pikalt võimalik (laia laudteed oli suhteliselt vähe).

Praegune sügis on muidugi väga soe, vananaistesuvi. See nädalavahetus saab meie majakene kollase kuue selga. Päris õige see voodrilaua värvus siiski pole, seega kui see esimene kiht sai selline siis teine kiht värvi tuleb ikkagi natukese teist tooni peale. Selline rohkem beezikam, praegu on ta ikka pigem helekollane.
Kustikas oli töödejuhataja.

Tuuletõkkega garaazi-esiku osa.

Siin on näha terrass ja terrassiaken, teine aken, mis paistab, on magamistoa oma.

Uus värv ja vana värv. Uus on heledam-erksam. Vana värv pole üldse nii vana, kui sõna vana võibolla tähstaks.. Lihtsalt me ei suutnud leida üles värvikoodi, mille järgi vana võtsime. Seega valisime uue täitsa uue. Aga-aga... ma ei teagi misvärvi see maja meil lõpuks tuleb. Mulle see uus kollane meeldib kaa, aga Tomile meeldib see tuhmim-pastelsem kollakas-beez rohkem..



Õues oli seeaeg suht soe  ja tuulevaikne ja Kusti oli veel teki sees. Imelik, et pildilt pole miskit näha ja võiks eeldada, et võtsin vaese lapse õue külmetama :D 



Minu paps ja Tom.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar