On käes veebruarikene

Õnneks mul ei ole mingisugune suure lugejaskonnaga blogi (ja ma ei tahaks ka, et oleks!), et pigem panen neid alljärgnevaid pilte siia ikka enda huvides. Ma olen aastast-aastasse ikkagi mingisuguseid blogisid pidanud ja aastate pärast on ikka huvitav küll tagasi vaadata. Eriti laste puhul!

Seega, algustagem! Käisime ühe lastehoiuga tutvumas! Kusti oli NII menukas! Kõik muudkui paitasid teda ja jagasid hellust! Lapsed on ikka elu õied, nii siirad ja vahetud ja armsakesed..

Jaa siit tervitab siis õhuvannitav Kustikas :D 

 Aga Kusti on hakanud oma 7nda kuu täitumisel kohutavalt aktiivseks. Küll ta ikka ronib, ukerdab, kukub, nutab, kosub, turnib veel jne. Lõputu ring. Leiab maast mingi sodi, topib suhu, öögib, oksendab. :D On üks lõbus aeg temaga! :D
Seega on meil kiiremas korras prioriteet panna ära põrandaliistud. Alljärgneva pildi puhul on kenasti näha see, et meil neid ei ole. Aga nad nüüd tulevad, täna tulevad (päriselt!). Kusti nimel nokib seda pehmed-krabedat parketivaipa, mis parketi all on ja mis seina servast üles tuleb. Ja jah.. on juhtunud, et ta on murdnud sealt tükikese ja suhu pannud, öökinud ja siis selle välja oksendanud. Et meie koduke, saa palun lapsesõbralikumaks! :D

 Moonikene on ikka tavapärasest olekus. Palju rahulikumaks muutunud aastatega, on tal ikka ju palju aastaid juba turjal!

 Alljärgneval pildil on Kustil nagu näituseseisak. Aga ta on tõeliselt muhe laps, muudkui naeratab (kui ta just kukkumisest ei nuta ega öögi :D)!

 See on kõige tavalisem olek koertel. Mona nn nääkleb Hugoga, et mis ta näpib teda! Ei midagi koledat, aga teeb sellist "urr-urr" häält.

Meie köögiga tahaks ma ka miskit ette võtta. Sebida sinna ilusa kardina ja mõne hubasemaks tegeva illustratsiooni ja natuke üldse sättida seda kööki. Hekel see hall-beez kombinatsioon ei ole eriti särav-kodune-hubane. :D Et vaja oleks selliseid vürtsikaid elemente juurde. 

(---nüüd tulevad ainult pildid, sest Kustikas ärkas (magas 27min) ja ma pean arvutist eemalduma!---)