Rutiinist

Ma väidan, et täiskasvanutel on oluliselt keerulisem rutiiniga harjuda kui seda on väikestel lastel. Teada värk, et elada rutiinis on tegelikult igatepidi parem, nt lähtuvalt tervislikkuse aspektist. Aga ometigi tundub mulle see küll nii raske panna Kustit reaalselt IGA päev teatud kellaajal magama, anda talle justnimelt teatud kellaajal süüa jne. Seega teen ma seda üsna juhuslikult - sisuliselt siis kui tuju väga jorriseks läheb. :D 

Ööunne minek on meil enamvähem kõige stabiilsem aeg päevas, kõikudes ainult umbes 2h. Ta läheb üldiselt ööune eelsesse seisundisse 21 aeg, siis edasine kulgeb lähtuvalt sellest, kui väsinud ta on. Mõnikord kustub ta minutitega, mõnikord läheb kauem. Aga ärkamine on ka üsna stabiilne - kella 9 ja 10 vahel. Ta on sellesmõttes hea unega. Küll aga ei tee ta neid unesid täitsa ilma ärkamiseta, seega ma ikka pean öösiti koos temaga 4-5x üles tõusma ja kussutama. Tihti on tal krooks kinni, siis see on vaja ära lahendada.

Igastahes ega muud selle postitusega öelda ei tahtnudki, kui seda et ... ma nii tahaks rutiinsemat elu kui praegu on. :D Äkki oleks niimoodi lihtsam? Äkki saaksin ma niimoodi veidi rohkem aega iseenedale? Äkki Kusti magaks siis pikemalt? Tuleb katsetamiseks motivatsiooni otsima minna!

Aga pildike ka, Kerli käis külas! Tegime kuuse all jõulupilte. Kerli tegi mulle meiki, ja ma tundusin endale sellesama alloleva minimaalse meigiga niiii kole. Põhimõtteliselt sügasin selle meigi juba poole pildistamise ajal maha. Ehk  et.. vaat siis kuhu ma jõudnud olen, ma ei salli enda näos meikigi! Niiet pean julgust endas koguma, et teinekord ollagi julge täiesti mitte-meigituna pildistades.