Mu koer on nüüdseks 13 aasta vana. Miskipärast tundub see mulle väga sürreaalsena, on ta ju pigem suurt kasvu, mis tihti tähendab lühemat eluiga, ja geneetiliselt suguvõsas ei ole ka kõrgeealisus väga levinud. Aga ta on siin, minu kõrval! Nii lahe.
Ta on endiselt väga kõbus. Galopeerib, kui ta lahti lasen jooksma. Teeb endiselt värske lume sees roomamist-püherdamist-hullamist. Seda kõike on nii-nii lahe vaadata!
Kui keegi peaks minult küsima, et hmm - väike tüdruk tahab koera? Mis teha?! Siis.. oma kogemusest lähtuvalt ma ilmselgelt soovitaksin sellele tüdrukule see koer võtta. Mina olen praegu 23 ja Mona on 13.. Seega olin mina päris plikaohtu, kui koera sain.
Kindlasti tegelikult tuleb sellega ka arvestada, kuiväga mõni konreetne koerasoovija koerainimene on. Või loomainimene. Mina jalutasin oma tädide ja muude sugulaste koeri ammu enne seda, kui päris oma koera sain. Treenisin neid istuma ja lamama. Käisin jalutamas, sügasin neid niisama. Õigupoolest oli meil endilgi siis õues ketis väikene koer, kui Mona tuli. Ta oli päris vanake koer ja enam minuga jalutamas käia vist ei tahtnudki, ei jaksanud lihtsalt. Ta nimi oli Pätu ja veidike tunnen ennast halvasti mismoodi teda koheldi - et ta ketis oli! Eks Pätu käis samuti meiega Hiiumaal ja muudel pikematel reisimistel kaasas, aga siiski - ta ei elanud meiega toas, ei olnud justkui nagu päris pereliige. Aga Mona on seda olnud algusest peale.
Ma ei saanud endale Monakest päris kutsikast peale. Ta oli nimelt pesakonna viimane kutsikas ja üldse enam mitte nii kutsikas, kui meie teed ristusid. Umbes 6 kuune oli ta tollal. Ka Hugo tuli meile umbes sellises vanuses - nõks nooremana. Igastahes olid nad mõlemad meie perega liitudes niipalju koerad, et tuppa enam ei pissinud.
Aga kui ma Mona sain, oli peaaegu esimene asi see, et mind pandi koertekooli Monaga. Ma päris täpselt ei mäletagi, võib-olla esimeses koertekoolis käisime mu ema ja Monaga koos, kusjuures ema oli see nn koeratreener sel ajal. Aga õige pea leidsin kuulutuse mingisugusest koerteringist päris meie elukohalähedal ja vot sealt alates sain endale toredaid koeri omavaid sõpru terve suure trobikonna ja see aeg on elust siiski väga eriline ja nii armas!
Aga Monakene on alati väga mugav koer olnud. No peaaegu alati. Alguses oli probleem tema rihma otsast lahti laskmisega - ei andnud ta pärast end ilusti kätte. Aga ära ka ei jooksnud, ta on alati hästi minu ümber püsinud.
Aa.. nagu lastegagi on Monaga suht-koht nii olnud, et aasta aastalt on tal suht-koht sama välimus olnud. Lisaaspektina pole tal vanuse kasvades kaalutõus ka liig märgatav olnud. :D
Igastahes... ta on nii kallis ja juba 13. Juhhei! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar