Olen siin voodis praegu istukil, joon Tomi poolt toodud kohvi, Kusti koos oma krokodilliga nohiseb kõrval. Aknast paistab ehtne talv ja kõik tundub tõesti väga kaunis. Koerad on ka kuskil lähedal.
Kõige all ma pean silmas muidugi emotsioone. Nii tore on unistada unistusi, mis on aina reaalsemad täituma. No okei, eks kõige võimsamad unistused on niikuinii juba, noh poolenisti vähemalt. Laps, koerad, kodu, pere, jne..
Meie kodu on siiski laenuga ostetud, seega päris täitsa oma ta veel ei ole. Aga üsna vähe on veel minna ja nii südant kindlustav on ka teadmine, et meil on see raha ka vajadusel täitsa olemas, et laen kinni maksta. Eile just vaatasime tabeleid ja nentisime, et 2022 aastaks on laen makstud. See on minujaoks nii suur asi. Esiteks see, et on koht mida pidada oma koduks, oma kohaks. Aga teiseks see, et see on ka oma kätega lammutatud, üles ehitatud, viimistletud, disainitud. Kõik on nii oma, et kunagi päris kauges tulevikus võib siit raske lahkuda olla.
Lahkume aga kindlasti, liikumises peitub võlu. Järgmine peatuspunkt on aga talu. Oma talu! Veel üks mu unistustest. Otepää kuppelmaastikul, otse järve kõrval. Mägiveised, tori hobused, maheporgand, oma tomatid, oma metsaalune võrkkiik, omatehtud talvepuud...ma olen täitsa müüdud sellele mõttele!
See talukoht on juba olemas, välja vaadatud ja pärandusega täitsa omaks tunnistatud. Mitte minu omaks muidugi..naised ikka kipuvad mehe varandust omaks pidama. :D
Seni aga püüan siin võimalikult nunnuks olemise teha. Ja mul on nii palju valikuid! Raske on selles valikute rohkuses orienteeruda, näiteks kui räägime aianduse seisukohast. Valikuid on lihtsalt hirrrmus palju.
Vahelepõige veel ka selline, et eile just mõtlesin, et kuigi valikuid tekib aina juurde ja juurde, ei taga keegi, et järgmine eelmisest parem oleks. Seega, puusalt tulistades pean alateadlikult mina koguaeg mõtteis seda, et pooled valikutest on reklaam ja reaalsuses hästi ei toimi. Asja müüjal või isegi aretajal on lihtsalt kah tulu vaja.
Muidu oleks meie tagahoov põhimõtteliselt tühi murune plats. Mina kevadel asun seda liigendama. Ma olen väga ootusärevil. Hirmsasti tahaks juba kevadet, ja samas ka tunnen reaalselt hirmu, et mul pole veel kõik läbi mõeldud. Ja hiljaks jääda ma ka ei taha. Niiet see on kõige vingem seis tegelikult - väga tahaks midagi, aga samas tahaksid ka hetke peatada ja lihtsalt olla, mõelda, nautida.
Tagahoov esialgsete plaanide kohaselt jaotub kaheks.
Esimeseks nn iluaiaks ja tagumiseks tarbeaiaks. Iluaia sektsiooni tulevad ilutaimed. Ise poest ma eriti taimi osta ei tahaks, veel enam, et taimede ja peenarde kujundamisest on mul veel väga algeline arusaam. Seega paljud minu istutatavad taimed tõenäoliselt tulevad tuttavate aedadest ja rohevahetuse käigus. Nõmmele on minu kallis vanaema kujundanud hirmus suure iluaia koos väga paljude taimedega. See on ka mulle inspiratsiooniks ja minu mamma on mulle suurimaks teejuhiks.
Et ühesõnaga iluaeda tulevad erinevad konkreetselt ilutaimed.
Aga tarbeaeda tulevad peamised taimed, mida peale vaatlemise saab ka nn tarbida. Mõned sõstrapõõsad, vaarikad, erinevad köögiviljad jne.
Liste ja nimekirju ma alles teen, hetkel on joonestatud peenrad ja kujundatud esialgne visioon. Aga me mammaga pole veel täielikult asjagi käsile võtnud. See saab aga varsti parandatud.
Igastahes. Siin me oleme..täitsa oma kõikse tavalisemas vormis ja kujus ja naudime hommikut ja mina unistan. Kusti siiani magab ja vahepeal tabab minu terav silm teda läbi une naeratamas, nii ilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar