BMW

Kuurialuse koristamine

Viisime osa puid jäätmejaama. Neid ei saanud katlas põletada, sest olid värvitud või oli seal palju naelu sees vms.

Nüüd on see katusealune tühi. Puid on aga veel palju alles kuuris. See talv on siiski läinud puid ikka märgatavalt vähem kui eeldasime. :) 

EMO ja Ilmatsalu

Aeg on möödunud üsna emotsionaalselt. Siis kui kõik veel hästi (no tegelikult oli siis juba halvasti) oli, käisime Ilmatsalus väikesel matkakesel:

Seal paistab grillikoht, kus ca aasta tagasi minu sünnipäeval Liisi ja Ivariga grillimas käisime. Korjasime metsaalt veel kevadlillekesi ja puha. Tänavu on kevad nõksa hilisem..

Ainus jama meie penskar-koeraga on see, et auto pagasiosa on tema jaoks liiga kõrge. Ta küll jaksab hüpata, aga mul hakkab kahju, sest on näha, et see on siiski parasjagu suurt pingutust nõudev ja vahepeal tuleb teda ikka aidata. Seega reisib tema, olenemata suurest pagasiruumist, tavaliselt jalge ees. :D 

Sõitsime mööda väiksemaid teid. Minul, nagu ikka, oli suur hirm jääda kuskile kinni! Sest ei tea ju, millal päike on tee nii sopaseks sulatanud, et auto sisse vajub. Õnneks kinni ei jäänud ja lumi kandis väga hästi.

Tegime väikese peatuse ka jäävälja juures, mis spontaanselt ise põllule tekkinud on.

Aga EMOsse pöördusime sama päeva õhtul kus Tom ka statsionaarselt sisse võeti. Imelik ja kurb asja juures on see, et olime kuu aega tagasi samasuguse kõhuvaluga samuti EMOsse pöördnud. Siis lasti meil seal 3 tundi oodata, enne anti valuvaigistit ja hiljem siis küsiti, kuidas olemine on. Et kui vähegi paremaks on läinud, soovitati koju minna. Tomi näidustus oli lihtsalt see, et kõht nn kolmnurga kohas tegi hootiselt suurt valu. Noh..aga tegelikult, nagu hiljem selgus, oli seal kolmnurgas asuv sapipõis väga ägedas põletikus. Seega tundub et see EMO on liiga ära kurnatud mõttetute muredega. Kui meiegi seal olime, oli seal päris palju pisimuredega tülitajaid. Seega jäimegi nende varju, sest põletikunäitaja oleks olemas olnud suur ka lihtsalt veretesti tehes. Tomile anti aga lihtsalt valuvaigistit..

Aga teistkordne EMOs käik siiski möödus paremini, Tom võeti sisse, varahommikul tehti sapipõie operatsioon. Põletikku seal tekitasid sapikivid, aga kirurg soovitas, et etem variant on sapipõis üldse eemaldada, sest kivid suure tõenäosusega tuleks mingil hetkel niikuinii tagasi. Hiljem uurides on see sapipõie operatsioon ikka väga levinud ja oma tuvuskonnaski leidus mitmeid, kellel see ära opitud on. Lisaks ütles kirurg veel nii, et Tomi puhul see sapipõis oli korduvalt varemgi põletikus olnud, mis oli jooksvalt läbi põetud. Tom tunnistas küll, et mõnikord kõht on sealt valutanud, aga ei seostanud seda absoluutselt mingi põletikuga. Lihtsam oli seda seostada mingi muu venitusega - nt kipsplaadi tõstmine või muud moodi mingi lihase ära tõmbamine. Aga tervis on siiski oluline ning parem karta kui kahetseda ja regulaarselt kontrollis käia perearsti juures ning lasta veretesti teha. 

Tom oli haiglas suisa 4 päeva, sest peale oppi ei tahtnud palavik alla minna. Ega ka valu kõhus. Kogu kliinikum on hetkel gripi tõttu karantiinis, seega mõtlesin, et ei saagi teda vaatama minna. Aga siis ma hakkasin talle telefonilaadijat viima, ja märkamatult sain ma siiski selle täitsa temani toimetatud. Seega proovige ikka - kuidagi ikka on võimalus. :D Mina juhtumisi just läksin üldkirurgia 4ndale korrusele kuskilt väiksema trepikoja poolt ja tema palat oli täpselt trepikoja ukse juures, seega õde lubas mul talle isiklikult need asjad üle anda. 

Nüüd on Tom juba mõned päevad kodus olnud. Peale sapipõie eemaldamist on tal teha 14p AB kuur ja lisaks saab hommikuti maohappesust vähendavat rohtu. Peale AB kuuri on plaan talle 14p probiootikumi kuur ka teha, et seedekulgla mikrofloora tasakaal taastuks. Hakkasin sellele ka mõtlema, et apteeker soovitas hoida AB ja probiootikum lihtsalt 2 tunnise vahega. Aga AB mõte ju selle kestvuses ongi, et tapaks stabiilselt kõik halvad (ja head) bakterid. Ehk et mõttetu oleks anda probiootikumi lisaks, kui AB needki bakterid ära killiks. Võibolla on see õigustatud väga ekstreemsetel puhkudel, aga natuke liiga omakasu tagaajav oli mumeelest apteekril sellist juttu rääkida...

Novot, aga nüüd on Tom küll tükk aega veel kodusel rindel haiguslehel..ehk et suurte asjade tõstmine jm on natuke välistatud mõneks kuuks. Seega koduprogressis mingit edasiminekut lähikuudel ei toimu. Aga sellest pole üldse hullu, sest minumeelest on juba praegu siiski oma kodus ju kõige mõnusam olla. ;) 

Elutoa sättimine viimistluseks

Tore fakt teile: meil on majal ikka jõulutuled küljes nii, et ka valgustus sisse lülitatud. Varsti ehk võtame maha, aga kuna meil tänaval valgustust ametlikult ei ole, siis on pimedal ajal ikka tore koju tulla, kui näeb ka kuhu tulema peab. :D 

Vahepeal aga suutsin kaamerast pildid ära tõmmata ja laen nad nüüd üles ka. 

Ma olen hiljuti oma elus jõudnud etappi, kus mõistan, et kõik ei olegi must-valge. Seda on mulle palju öeldud, et olen selline kärsitu ja tüdinen kiiresti omaenese lennukatest ideedest ja.. Noh, umbes et tüüpiline jäärapäine jäär! No ma olen vist läbi elu olnud tegelikult suur kastidesse toppija väga tüüpiliste kastipõhimõtetega - no igasuguste eluliste värkidega. Ma ei salga, et ma mõneti usun siiani neid (no nt et mida kõrgem haridus, seda suurema tõenäolisega analüüsivõimelisem inimene). Aga kust mul see mõte lahti läks ongi sellest, et me käisime mehega ükskord... DRIFTIMAS! 

Ehk siis, asi mida ma üldse ei salli. Ma kohe vihastan, kui keegi geenius (vahel mu enda mees) linnasituatsioonis nt külje ette laseb vms. Novot, nüüd leidsin endas rahu ja sõbraliku kompromissi, mis kohe loll-oled-või? kasti ei lahterda inimest. Seega mina jalutasin niikaua looduses kuniks mees siis jäärajal sõitis :D Põllu peale oli sõbra poolt jäärada tehtud ja siis käisimegi seda üle vaatamas.

 Mina samal ajal jalutasin koertega, pildistasin, nautisin loodust jne..Koerad olid ka kaasas muidugimõista.

 Hiljem sain meheraasu ka natuke autost-välja liikuma! Suuuuur progress. :P Nüüd on tal tegelikult spordi-märts käes, kus iga õhtu koeraga jooksmas käib. Ostis endale POLARi uue rinnakuvöö, mis üliägedasti näitab (koos polari spordikellaga) ära nii joostud marsruudi kaardilt, kiirused, tempomuutused, maapinnakõrgused, pulsisagedused jnejne..

 Eks Monakene ole mõneti tüdinenud sellest väiksest plähmerdisest Hugost, kes meil koguuuuaeg igalpool kaasas on. On ju Mona olnud ligi 10 a täitsa ainus koer peres. Aga pole ta nii hädine midagi, kui pildilt paistab. :D

Siis käis ja tegi ekspromt-üllatuse minu emme! Tõi tulbid ka. Alguses olid nad sellised erkpunased, aga ajaga läksid rohkem veinipunasemaks.. ja praegu nad niimoodi ongi kõige ilusamad! Vaasi meil pole, aknalaud viimistlemata jne :D

 Nii aga ehituslikus plaanis me siin noh.. oleme ju ka vigu teinud. Ühesõnaga, sai pandud OSB elutoa seina äkki aastakene tagasi liiga kiirustades ära. Mõtlesime, et veame elektri hiljem mingi süsteemiga seina taha ära, aga nüüd kus elektrivedamine hästi aktuaalseks muutus, siis olime ikkagi tõsiasja ees, et OSB tuleb seinast ära võtta, et normaalselt juhtmeid vedada saaks. Ja mis sealt siis avanes?

 Kuigi meile oli tegelikult teada küll, et hiired meil seal kuskil krõbistavad, siis oli see üllatus ikkagi halb. Hea asi selle juures oli see, et hiirte elutegevus on nüüd loodetavasti peatatud, lihtsalt avastasime juba tekitatud purustused. Mürk sai välja pandud niipea kui avastasime. Sealt seinasisesest pesastikust leidsime eelmise aasta koerakrõbinaid näiteks, mille hiired pätsanud olid.. Ja köhimaajavalt palju hiirešitta leidsime ka, ma lausa panin maski ette, et oleksin võimeline seda koristama.
Aga elutuba ise areneb juba. Elektriskeem on nüüd otsustatud ja kuhu-mistüüpi valgustid samuti.. Niiet ehk läheb nüüd kiiresti edasi. Villa pealt jooksevad siis mingi tulevasem aeg juhtmed ja siis läheb OSB seina tagasi, peale kips, selle pahteldame ja siis juba viimistlus. Pildil on aga näha vana ukseauk. Meile tuleb sinna nurka diivan. Ja täpselt ilus telekalaud (mida seina peale panna ja kuhu peale telekas läheb) jäi mulle juba silma ühes äraviskamist ootava materjalihunniku seas mehe tööjuures, seega üks mure vähem. Nüüd tuleb sinna vaadata ilusad kandurid.

 See on see osa, kuhu trepp tuleb. Ajutise trepi viisime õue ära, et see ees ei oleks. Terve see suur nähtav prügikott on hiiresitast villa täis :D

Aeg on möödunud kiirelt! Täna sõitsin töölt koju ja kuidagi rõõmus tuju tuli kohe peale, kuulasin oma Elmarit (nagu mingi vanainimene!) ja mõtlesin sellele, et ometi tuli see sula-lörtsiilm peale, mis kevade kiiremat lähenemist tõotab.

Vahepeal jõudis märkamatult igasugu tähtpäevi mööda minna, aga mina olen ju teadatuntud tähtpäevade-mittepidaja, seega pole ka ime, et need nii märkamatult mööda läksid! Eile siis konkreetselt oli naistepäev. Tööjuures sooviti head naistepäeva küll ja jagati isegi 1 teekonna kommikene. Ülemuste poolt oli organiseeritud snäkid-tordid, niiet suu matsus ka. Kuigi, olgem ausad, ei meeldi mulle need lihalise sisuga snäkid. No näiteks oli seal forellitäidisega tortillarullid. Maitsesin küll, aga vot ei meeldinud. Ja ega kõik teisedki snäkid olidki lihasisaldusega, seega sõin mina peamiselt paprikat ja tomatit, mis oli sinna lisatud kui värviandjad. Läbiligunenud lehtsalat olenemata taimsest päritolust ka ei isutanud. Kodusel rindel olen aga peaaegu täitsa puuviljatoiduline. Ja see kõik on ikka väga hea kraam. Praegusel ajal on kiivid ja pirnid maitsvad, seega kugistan neid. Õunad oma idee poolest mulle ka väga meeldivad, aga no need poeõunad maitsevad üsnagi plastikulaadselt, pirn on teine teema ja on vähe mahlasem ja maitsekam. Melon, pomelo ja üllatavalt ka banaan on viimasel ajal mul tihti menüüs. Tavaliselt olen tundnud, et banaan on liiga läägelt magus, aga huvitaval kombel meeldib mulle nüüd täitsa tihti banaani süüa.

Hommikused traditsioonid oleme ka paika loksutanud. Mina magan ja mees teeb süüa ja serveerib voodisse! Olen ta nüüd jõudnud korralikult välja koolitada, mismoodi puder mulle maitseb ja mis kõrval peab olema. Kusjuures pudrukõrvalises kontekstis on lihakraam leiva peal täitsa okei ja suisa vajalik, selle järele isutab küll. Peale käib veel tomat, mille täitsa juhuslikult poest ostsin, sest mul on jäänud mulje, et tomat talvehooajal ei ole väga hea. Aga säh – täitsa tomatine maitse ja üldse mitte selline nagu algselt eeldasin. A miks niipidi see süsteem on, et just mees putru teeb – no üks põhjus on ilmselt see, et mina lähen veidike hilisemaks kellaajaks tööle (no pool tundi hiljem!). Muid põhjuseid ega väga polegi!

Aa no jäi ju üldse märkimata, et meie rekordiliselt soe talveperiood tipnes rekordiliselt külma ajaga! Ehk siis kohe meie küttesüsteemile ja majale korralik katsetusperiood. Kokkuvõtteks võib siis mainida, et täitsa kenasti saime hakkama. Küll aga on tuleviku perspektiivis mõttekam siiski asendada meie suht väike katel ikkagi suuremaga, sest kuigi see katel kütab kenasti, siis suuremaga oleks muretum elu ehk, et kütmiskordi, et maja sooja hoiaks oleks vähem. Kütmisest mina nüüd väga spetsiifiliselt rääkida ei oskagi, sest peamiselt tegeleb sellega siiski mehisem pool. Mulle aga hullult meeldib puid tuua. Seal on meil traditsiooniks kujunemas see, et pühapäeval saab see tegu siis kätte võetud ja niimoodi, et mina laon puud kärru ja sõidutan käru keldriakna juurde ja sealt libistan nad mööda kaldteed alla. All keldris ladustab neid siis edasi meespool. Aga no tõesti lahe on neid sealt alla libistada ja üldse äge värk, ei ole üldse mingit sellist tunnet, et väkk – peab puid tooma, vaid pigem isegi pühapäeva ootus, sest see on meil ka ühine tegevus mõnesmõttes. Üksinda oleks nõmedam neid puid tuua, sest läheks kaks korda kauem aega, kaksi on see aga (vähemalt mujaoks) tore!

Kõige muu osas..noh, mis seal ikka. Ma sätin endale nüüd veidi prioriteetsemaks siia blogimaailma jõudmise justnimelt nn elu üles märkimise jaoks, sest tegelikult see ikkagi on mujaoks päris vägev värk.

Aa no kindlasti võiks ka lõpetuseks meie sabadest rääkida. Nemad on nii paid! Väike täkk Hugo õpib ka nüüd veidi distsiplineeritumat elu. Asi pole veel selles, et ta meile karmilt pähe istunud oleks, sest ta on (võrreldes Monaga) ikka väga vähedominantse loomusega. Aga ta on niiii võimatu mingites olukordades. No pole saladus näiteks, et nad vahel hellushoogudel käivad meil voodis. Mona vähem, Hugo nüüd üha rohkem. Ja mina sooviks lihtsalt seda, et kui ma ütlen et davai – nüüd mine oma pessa või mujale tuttu, siis ta läheks ilma vastupuiklemata. Aga Hugo reageerib sellele niimoodi, et kangestub ära ja liigutada teda on üsna raske. Mõnesmõttes armas ja naljakas ka, aga no seda me treenimegi, et ta ikka esimese ütlemisega sõna kuulaks. Jalutuskäigud on juba rahulikumad just spontaanseid peatuseid vahel tehes, kus siis rihm peab max lõdva olema isegi täitsa ärritavas keskkonnas. Sellega on isegi suht lihtne olnud. Mona võrreldes Hugoga on aga jah – hoopis teistmoodi koer. Intelligentsem, samas iseloomukam mõneti ka. No aga Monaga siiski pole mul sellist asja, et ta mind ei kuulaks, sellesmõttes on tema ikka täitsa ideaalne. Võtan ta kuhu tahes kaasa. Suured rahvakogunemised ja tegevusetult passimised talle ei meeldi, siis hakkab jorisema. A mulle ka ei meeldi, hakkan ka jorisema ja neid me siis üheskoos püüame ka vältida! :D

Tubase elu progressist veel rääkides – me saime diivani! Juhhuu! Endal meil pole elutubagi viimistletud veel, aga diivan on garaazis juba kokku pandud ning me ikka käime seal mõnnamas aeg-ajalt. No nii mugav on.. :D On Eestis toodetud toode ja U kujuline, pikim osa oli mingisugune 3,23m. Miks U? Peamiselt seetõttu, et see oli mehe soov. Aga ma ei olnud ka vastu. Meile ta sobib elutoa nurka väga hästi. On musta kangaga ja peaaegu kõik kangast osad käivad lukust lahti, et pessuviskamine võimalik oleks. Lahti ei käi, ideaalis oleks tahtnud lahtikäivat, aga siis hakkasime juurdlema, et no mida meil seal ikka hoida on.. Ilmselgelt ei ostnud me seda täis-tutikana otse poest, küll aga järelturult ja väga hästi hoituna. Müüdi lihtsalt põhjusel, et diivani alla kulus liiga palju ruumi. Tegemist oli korteriga, meil on õnneks ilmselt veidi rohkem ruumi.