Elutoa sättimine viimistluseks

Tore fakt teile: meil on majal ikka jõulutuled küljes nii, et ka valgustus sisse lülitatud. Varsti ehk võtame maha, aga kuna meil tänaval valgustust ametlikult ei ole, siis on pimedal ajal ikka tore koju tulla, kui näeb ka kuhu tulema peab. :D 

Vahepeal aga suutsin kaamerast pildid ära tõmmata ja laen nad nüüd üles ka. 

Ma olen hiljuti oma elus jõudnud etappi, kus mõistan, et kõik ei olegi must-valge. Seda on mulle palju öeldud, et olen selline kärsitu ja tüdinen kiiresti omaenese lennukatest ideedest ja.. Noh, umbes et tüüpiline jäärapäine jäär! No ma olen vist läbi elu olnud tegelikult suur kastidesse toppija väga tüüpiliste kastipõhimõtetega - no igasuguste eluliste värkidega. Ma ei salga, et ma mõneti usun siiani neid (no nt et mida kõrgem haridus, seda suurema tõenäolisega analüüsivõimelisem inimene). Aga kust mul see mõte lahti läks ongi sellest, et me käisime mehega ükskord... DRIFTIMAS! 

Ehk siis, asi mida ma üldse ei salli. Ma kohe vihastan, kui keegi geenius (vahel mu enda mees) linnasituatsioonis nt külje ette laseb vms. Novot, nüüd leidsin endas rahu ja sõbraliku kompromissi, mis kohe loll-oled-või? kasti ei lahterda inimest. Seega mina jalutasin niikaua looduses kuniks mees siis jäärajal sõitis :D Põllu peale oli sõbra poolt jäärada tehtud ja siis käisimegi seda üle vaatamas.

 Mina samal ajal jalutasin koertega, pildistasin, nautisin loodust jne..Koerad olid ka kaasas muidugimõista.

 Hiljem sain meheraasu ka natuke autost-välja liikuma! Suuuuur progress. :P Nüüd on tal tegelikult spordi-märts käes, kus iga õhtu koeraga jooksmas käib. Ostis endale POLARi uue rinnakuvöö, mis üliägedasti näitab (koos polari spordikellaga) ära nii joostud marsruudi kaardilt, kiirused, tempomuutused, maapinnakõrgused, pulsisagedused jnejne..

 Eks Monakene ole mõneti tüdinenud sellest väiksest plähmerdisest Hugost, kes meil koguuuuaeg igalpool kaasas on. On ju Mona olnud ligi 10 a täitsa ainus koer peres. Aga pole ta nii hädine midagi, kui pildilt paistab. :D

Siis käis ja tegi ekspromt-üllatuse minu emme! Tõi tulbid ka. Alguses olid nad sellised erkpunased, aga ajaga läksid rohkem veinipunasemaks.. ja praegu nad niimoodi ongi kõige ilusamad! Vaasi meil pole, aknalaud viimistlemata jne :D

 Nii aga ehituslikus plaanis me siin noh.. oleme ju ka vigu teinud. Ühesõnaga, sai pandud OSB elutoa seina äkki aastakene tagasi liiga kiirustades ära. Mõtlesime, et veame elektri hiljem mingi süsteemiga seina taha ära, aga nüüd kus elektrivedamine hästi aktuaalseks muutus, siis olime ikkagi tõsiasja ees, et OSB tuleb seinast ära võtta, et normaalselt juhtmeid vedada saaks. Ja mis sealt siis avanes?

 Kuigi meile oli tegelikult teada küll, et hiired meil seal kuskil krõbistavad, siis oli see üllatus ikkagi halb. Hea asi selle juures oli see, et hiirte elutegevus on nüüd loodetavasti peatatud, lihtsalt avastasime juba tekitatud purustused. Mürk sai välja pandud niipea kui avastasime. Sealt seinasisesest pesastikust leidsime eelmise aasta koerakrõbinaid näiteks, mille hiired pätsanud olid.. Ja köhimaajavalt palju hiirešitta leidsime ka, ma lausa panin maski ette, et oleksin võimeline seda koristama.
Aga elutuba ise areneb juba. Elektriskeem on nüüd otsustatud ja kuhu-mistüüpi valgustid samuti.. Niiet ehk läheb nüüd kiiresti edasi. Villa pealt jooksevad siis mingi tulevasem aeg juhtmed ja siis läheb OSB seina tagasi, peale kips, selle pahteldame ja siis juba viimistlus. Pildil on aga näha vana ukseauk. Meile tuleb sinna nurka diivan. Ja täpselt ilus telekalaud (mida seina peale panna ja kuhu peale telekas läheb) jäi mulle juba silma ühes äraviskamist ootava materjalihunniku seas mehe tööjuures, seega üks mure vähem. Nüüd tuleb sinna vaadata ilusad kandurid.

 See on see osa, kuhu trepp tuleb. Ajutise trepi viisime õue ära, et see ees ei oleks. Terve see suur nähtav prügikott on hiiresitast villa täis :D