Aeg on möödunud kiirelt! Täna sõitsin töölt koju ja kuidagi rõõmus tuju tuli kohe peale, kuulasin oma Elmarit (nagu mingi vanainimene!) ja mõtlesin sellele, et ometi tuli see sula-lörtsiilm peale, mis kevade kiiremat lähenemist tõotab.

Vahepeal jõudis märkamatult igasugu tähtpäevi mööda minna, aga mina olen ju teadatuntud tähtpäevade-mittepidaja, seega pole ka ime, et need nii märkamatult mööda läksid! Eile siis konkreetselt oli naistepäev. Tööjuures sooviti head naistepäeva küll ja jagati isegi 1 teekonna kommikene. Ülemuste poolt oli organiseeritud snäkid-tordid, niiet suu matsus ka. Kuigi, olgem ausad, ei meeldi mulle need lihalise sisuga snäkid. No näiteks oli seal forellitäidisega tortillarullid. Maitsesin küll, aga vot ei meeldinud. Ja ega kõik teisedki snäkid olidki lihasisaldusega, seega sõin mina peamiselt paprikat ja tomatit, mis oli sinna lisatud kui värviandjad. Läbiligunenud lehtsalat olenemata taimsest päritolust ka ei isutanud. Kodusel rindel olen aga peaaegu täitsa puuviljatoiduline. Ja see kõik on ikka väga hea kraam. Praegusel ajal on kiivid ja pirnid maitsvad, seega kugistan neid. Õunad oma idee poolest mulle ka väga meeldivad, aga no need poeõunad maitsevad üsnagi plastikulaadselt, pirn on teine teema ja on vähe mahlasem ja maitsekam. Melon, pomelo ja üllatavalt ka banaan on viimasel ajal mul tihti menüüs. Tavaliselt olen tundnud, et banaan on liiga läägelt magus, aga huvitaval kombel meeldib mulle nüüd täitsa tihti banaani süüa.

Hommikused traditsioonid oleme ka paika loksutanud. Mina magan ja mees teeb süüa ja serveerib voodisse! Olen ta nüüd jõudnud korralikult välja koolitada, mismoodi puder mulle maitseb ja mis kõrval peab olema. Kusjuures pudrukõrvalises kontekstis on lihakraam leiva peal täitsa okei ja suisa vajalik, selle järele isutab küll. Peale käib veel tomat, mille täitsa juhuslikult poest ostsin, sest mul on jäänud mulje, et tomat talvehooajal ei ole väga hea. Aga säh – täitsa tomatine maitse ja üldse mitte selline nagu algselt eeldasin. A miks niipidi see süsteem on, et just mees putru teeb – no üks põhjus on ilmselt see, et mina lähen veidike hilisemaks kellaajaks tööle (no pool tundi hiljem!). Muid põhjuseid ega väga polegi!

Aa no jäi ju üldse märkimata, et meie rekordiliselt soe talveperiood tipnes rekordiliselt külma ajaga! Ehk siis kohe meie küttesüsteemile ja majale korralik katsetusperiood. Kokkuvõtteks võib siis mainida, et täitsa kenasti saime hakkama. Küll aga on tuleviku perspektiivis mõttekam siiski asendada meie suht väike katel ikkagi suuremaga, sest kuigi see katel kütab kenasti, siis suuremaga oleks muretum elu ehk, et kütmiskordi, et maja sooja hoiaks oleks vähem. Kütmisest mina nüüd väga spetsiifiliselt rääkida ei oskagi, sest peamiselt tegeleb sellega siiski mehisem pool. Mulle aga hullult meeldib puid tuua. Seal on meil traditsiooniks kujunemas see, et pühapäeval saab see tegu siis kätte võetud ja niimoodi, et mina laon puud kärru ja sõidutan käru keldriakna juurde ja sealt libistan nad mööda kaldteed alla. All keldris ladustab neid siis edasi meespool. Aga no tõesti lahe on neid sealt alla libistada ja üldse äge värk, ei ole üldse mingit sellist tunnet, et väkk – peab puid tooma, vaid pigem isegi pühapäeva ootus, sest see on meil ka ühine tegevus mõnesmõttes. Üksinda oleks nõmedam neid puid tuua, sest läheks kaks korda kauem aega, kaksi on see aga (vähemalt mujaoks) tore!

Kõige muu osas..noh, mis seal ikka. Ma sätin endale nüüd veidi prioriteetsemaks siia blogimaailma jõudmise justnimelt nn elu üles märkimise jaoks, sest tegelikult see ikkagi on mujaoks päris vägev värk.

Aa no kindlasti võiks ka lõpetuseks meie sabadest rääkida. Nemad on nii paid! Väike täkk Hugo õpib ka nüüd veidi distsiplineeritumat elu. Asi pole veel selles, et ta meile karmilt pähe istunud oleks, sest ta on (võrreldes Monaga) ikka väga vähedominantse loomusega. Aga ta on niiii võimatu mingites olukordades. No pole saladus näiteks, et nad vahel hellushoogudel käivad meil voodis. Mona vähem, Hugo nüüd üha rohkem. Ja mina sooviks lihtsalt seda, et kui ma ütlen et davai – nüüd mine oma pessa või mujale tuttu, siis ta läheks ilma vastupuiklemata. Aga Hugo reageerib sellele niimoodi, et kangestub ära ja liigutada teda on üsna raske. Mõnesmõttes armas ja naljakas ka, aga no seda me treenimegi, et ta ikka esimese ütlemisega sõna kuulaks. Jalutuskäigud on juba rahulikumad just spontaanseid peatuseid vahel tehes, kus siis rihm peab max lõdva olema isegi täitsa ärritavas keskkonnas. Sellega on isegi suht lihtne olnud. Mona võrreldes Hugoga on aga jah – hoopis teistmoodi koer. Intelligentsem, samas iseloomukam mõneti ka. No aga Monaga siiski pole mul sellist asja, et ta mind ei kuulaks, sellesmõttes on tema ikka täitsa ideaalne. Võtan ta kuhu tahes kaasa. Suured rahvakogunemised ja tegevusetult passimised talle ei meeldi, siis hakkab jorisema. A mulle ka ei meeldi, hakkan ka jorisema ja neid me siis üheskoos püüame ka vältida! :D

Tubase elu progressist veel rääkides – me saime diivani! Juhhuu! Endal meil pole elutubagi viimistletud veel, aga diivan on garaazis juba kokku pandud ning me ikka käime seal mõnnamas aeg-ajalt. No nii mugav on.. :D On Eestis toodetud toode ja U kujuline, pikim osa oli mingisugune 3,23m. Miks U? Peamiselt seetõttu, et see oli mehe soov. Aga ma ei olnud ka vastu. Meile ta sobib elutoa nurka väga hästi. On musta kangaga ja peaaegu kõik kangast osad käivad lukust lahti, et pessuviskamine võimalik oleks. Lahti ei käi, ideaalis oleks tahtnud lahtikäivat, aga siis hakkasime juurdlema, et no mida meil seal ikka hoida on.. Ilmselgelt ei ostnud me seda täis-tutikana otse poest, küll aga järelturult ja väga hästi hoituna. Müüdi lihtsalt põhjusel, et diivani alla kulus liiga palju ruumi. Tegemist oli korteriga, meil on õnneks ilmselt veidi rohkem ruumi.