Aeee

Ma olen avastanud, et mul on palju kergem genereerida teksti, kui pildid näitavad teed, millest jutustada :D Seega, alustame!

See on Kusti Lõunaka kempsus. Käisin veits istusin seal temaga. Lõunakeskuses on 2 väga head ema-beebi tuba. :D Üks siis rimi juures (teisel korrusel), teine coopi juures. Rimi juures istusime! :D

Lõunakeskus on meiejaoks veidi nagu meelelahutuskeskus.. seal ma käin aegajalt raamatupoodides vaatamas, mis uut on. Seal on erinevad laadad, söögikohad jne.. Seega vahel lähengi sinna meelt lahutama :D Kuhu mujale ikka minna, eksole :D  

  Oktoobri lõpuga seoses sai meil läbi ka füsioteraapia tunnid. Mulle pakkus huvi, mismoodi Kustikas peab bussisõidu vastu. Seega tegin mitu korda nii, et sõitsin autoga bussipeatuse juurde (ca 20 min jalutamist oleks sinnani) ja siis istusin bussi ja 20min sõitis buss kesklinna. Kahjuks ei võta see buss nii laiasid vankreid (nagu meie emmaljunga) üldse bussigi. Ja teiseks, ma ei kipu ka proovima, sest need bussijuhid tihti on millegipärast halva tujuga tööle tulnud..

Mida aeg edasi, seda enam meeldib Kustile kõhuli olla.

Selliseid asju tegime ka vahepeal!

Hugokene paadisillal. 

Ma üldiselt tahaks võtta mõlemad koerad jalutama kaasa, aga tuleb tunnistada, et 1 koeraga on ikka oluliselt kergem jalutada. Nad mul mõlemad viisakad ja toredad koerad, AGA...küll lähevad rihmad sassi, sest üks nuusib ühes kohas, teine teises ja siis juhtub veel midagi jne.. ehk et käingi peamiselt 1 korraga. 

 Kustile tegin ise oma mälestustekarbi. Ega see eriti kaunis ei tulnud, aga vähemalt tema nimetunnistus jm olulised dokumendid on nüüd ühes kohas :D

Väike siputaja!

See pilt on siis meie füsioteraapia viimases tunnis tehtud. Kustike pidas need 6x30min käimist väga tublisti koguaeg vastu. Sai käidud erinevatel aegadel, küll oli ta mõnikord olnud kaua üleval ja mõnikord just magama jäämas AGA ta oli koguaeg nii rõõmus ja tubli, et mul oli kohe uhke tunne!

Üldse Kusti tundub olevat selline, et adapteerub vastavalt olukorrale. Kui on võimalust ja und, siis ta magab. Ehk et peaaegu igakord kui vankriga jalutama minna, siis ta magab. Kui ei lähe jalutama, siis ta ei maga. 

Kusti oma onuga. :D Enam ta onu teda niiväga ei pelgagi. Siis kui Kusti suhtkoht tutikas oli, siis oli veits kohkunud aeg minu vennakesel, et mismõttes mul beebi on ?! 

Kusti pärast Tabasalu spordikompleksis ujumist.

Käisime ühtlasi vaatasime kuidas vähe suuremad lapsed mängivad. Kustit see väga huvitas ja teised põnnid jällegi vaatasid Kustit kui ilmaime. :D 

Minu vanaema ja Kusti vanavanaema. Ta on nii armas! Küll ta hüpitab Kustit (niipalju kui jaksab) ja lükkab vankrit ja laulab ja... Nii toree!

Kusti vanaonu. Aga minu vanavanaema lastelastest olen mina ainus tüdruk. Peale minu on tal 5 lapselast, kes on poisid. 

Kusti minu empsuga Tabasalus sulistamas. Enne olen siin kirjutanud, et käisime Nõmme ujulas. Aga Tabasalu on palju etem - suurem lastebassein, mis on soojem ja sügavam. Nõmme ujulasse oleks muidugi 5 min teekond käia meie Tallinnakodust. Tabasallu sõidame juba ka tükk aega. :D 

Kogu lastebasseiniala oligi selline Tabasalus. Minu selja taha jäid veel pikad rajad kus mõni sportlane ujus.

Siin ongi Kusti minu vanaemaga jälle. No nii armas juu! Mu vanaemale ta väga meeldib! :P

Jaa siis kui Tallinnas olen, siis mul endiselt on sissekirjutus Tallinnas, seega ka tasuta rongisõit. Ja ma siis kasutasin seda väga ära. Nagu ikka vanasti sai tehtud.. Nõmme sõõrikukohvikust sõõrik kaasa ja rongile. Üldse see rongisõit on nii nostalgiline, sest ma muudkui sõitsin paar aastat rongiga ülikooli sealt.. :D 

 Aga Kustiga läksime lihtsalt vanalinna jalutama.. Isegi vanalinn oli nii muutunud! Mingisugused uued istumiskohad olid tekkinud ja.. väga põnev! Mulle meeldis niimoodi jalutada! Tunnikene käisimegi nii, või veidi enam. Ja siis rongiga tagasi. Aga selline alla 2tunni suts. Kusti KOGU aeg magas ja mul oli OMA aeg. Niii vapustav :D

Balti jaama turul on selline lahtiselt toiduaineid müüv pood kaa. Ma olen kuidagi niimoodi meelestatud, et see keskkonnahoidlikuse temaatika jne on mulle aina südamelähedasem. Sellest ma muidugi väga sotti ei saa, miks lahtiselt müüdavate asjade kg hinnad kallimad peavad olema. Võiks ju just odavamad olla. :D  Aga see selleks. Pood ise oli toretore!

Kusjuures - Nõmmesuunas liikuvad rongid (Tallinn-Paldiski/Riisipere/Keila vms) on suht tihti ikka suhteliselt täis. Siis ka kui tagasi sõitsin, siis oli C-alas (kus on koht lapsevankritele) mitumitu vankrit. 

Autosõidud õnneks meeldivad ka Kustikesele aina enam. Või vähemalt ta talub neid.

Vahepeal satun ikkagi 2 koeraga ka jalutama. :D Aga no... siis ma pigem tunnen end kui mingi koeratreener, kellel kuulekalt koerad ilusti üksteise kõrval. Aga ma tahaks, et nad ka elust rõõmu tunneksid ja et saaks nuustutada siit ja sealt..Kui nii tahta siis ikkagi 1 koer korraga on piir. Aga.. Mona on juba 13 aastane (ok, jaanuari alguses saab 13). Aga päris korralik vanus juba! Ma ausaltöeldes ei uskunud, et ta nii vanaks elab, lähtudes nt tema sugupuust ja sellest, kui vanaks on ta vanemad ja vanavanemad, õed ja vennad elanud.  JA jalutab ta ikka tempokalt ja tublisti, vabakäiguks IKKA galopp.. Mõnele vist aastad ei loe! :D 

Siin siis Kusti stiilinäide. Tomi süles suikab ta päris kergesti unne.. Juu on siis hea, mõnus ja soe olla :D

Meil selle autoga juhtus selline lugu, et klaasipesuvedeliku andur näitas errorit. Saime vea teada - paak oli katki läinud. Tom võttis klaasipesuaina paagi maha ja nägimegi auku. Kuna see on seal termoplastik siis sulatasime selle lihtsalt kokku selle augu - toimis. Aga andur ise oli vist liiga kaua kuival olnud, et andur oli ka katki läinud. Sellega siis tuli mõelda kuidas parandada..

Hugo ja Mona.

Mul on nii hea meel, et Kustile nüüd vankrisõit meeldib. Täitsa pisikese beebina küll ei meeldinud, siis kui need palavad ilmad olid. Võibolla vajas ta seda, et ta tunneks end rohkem turvatuna. Nüüd tal seal lambavillakott jne..:D 

Aga Hugo, va pätt, pani meil mitu korda aiast plehku. Vaatamata elektripiirdele. Ehk siis, ta on nii pohuistlik valu taluv koer, et läks ja kaevas end lihtsalt elektripiirde rihma juurest aiast välja. Küll me keerasime võimsust juurde rihmale ja ajasime tal kaelarihma juurest karvadki ära, aga ei.. ikka läks. Nüüd siis on lahendus selline, et ta on ketis. Aga vat, kaevas end nüüd niimoodi naabri aeda. :D TÜKK TEGU temaga ikka. :D Ta on väga täkku täis ja emaste jooksuaja lõhnad ajavad vist pea segaseks. Õnneks naabermajas meil seni keegi ei ela ja me pahandada seetõttu ei saanud. Õnnneks.

Tagaaias põletasime mingeid vanu asju... :D Suur lõke tekkis. Nii äge

Kurb tõsiasi on ka ilmnenud, et Tom teeb paremini süüa.. Niimoodi teen mina ka hästi, kui temaga koos teeme. Või et tema juhendab.. :D Aga ma üksi kipun liiga uljaks minema, ja mu maitsetunnetus pole üldse kiita.. ehk et, ega eriti hea see mupoolt tehtud toit ei tule :D 

Need šokolaadid sain ma ühelt inimeselt, kes minult mu kõik voodipesu minema viis! Nimelt on mul tekkinud väike (Tomi meelest suur...) hullus, et kodus peavad olema asjad, mis:

• leiavad tihti kasutust
• harmoniseeruvad omavahel (sinisekirju voodipesu minu pruun-beez magamistoas ei ole ok)
• on kvaliteetsed

 Niisiis, hullus seisneb selles, et ma väga karmi pilguga vaatan asju ja kui miski parameetritest täidetud ei ole, siis saadan ma need asjad taaskasutusgrupi kaudu kellegi kätte, kes neid rohkem vajab. Kellele meeldib sinisekirju voodipesukomplekt noh! Aga mul kohe ajab pea valutama, kui meil on kodus selline seapesa laadne koht. Ei ole okei, õudne on!

Aga sellest on tulnud ka pääris palju jutuajamisi, sest meil nimelt on armsad vanemad (päriselt on armsad!), kes meile tihti omi asju saadavad mis nende meelest meie kodus olema peaks. Aga meie (eelkõige, jep, mina..) nii ei arva. Oma ema poolt antud asju ma saan hea meelega edasi anda, sest minu ema on selle kõigega päri. A'la kui olen talle põhjendanud, et ma ei taha, et kodu ebavajalikku minujaoks koledat pahna täis on, siis ta saab sellest aru. AGa Tomi ema on meile andnud näiteks ca 10 erinevat, kirjut, suurt kaltsuvaipa. Ja kuigi me Tomiga MÕLEMAD oleme elustiiliilt sarnased, siis vot temaga on lood lihtsalt veidi emotsionaalsemad. Arusaadav, et kaltsuvaibad on eraldivõttes kõik kenad ja ikkagi - käsitöö ju! Palju aega ja vaeva. Aga mina oma koju 10 sellist erinevat ei taha, 2 on okei. 2 mahutab ära ja paneb sobituma küll. :D

Kusti väikesed varbad!

Siit siis läheb selle honda anduri teema edasi. Noh lühidalt - veetsime sellega ca 3-4h Tartu Teaduspargis aega ja tulime terve anduriga tagasi. :D Tom tegi seal korda selle..ainult aega läks kaua, sest miski asi ei toiminud kohe nii nagu peaks.

Kusti hängis põrandal. Peamiselt ta oli ikka süles, aga ma aegajalt ikkagi panen ta põrnadale trenni tegema kah.

Niii mõnsa õhtu scrabble ja smuuti ja Tomi ja Kusti ja soolaküünla seltsis. Me oleme mõlemad küllalt head scrabble mängijad, seekord tegi Tom mulle pähe :P 

Agaa Kustikas on muhe laps. Ainult, et jubee süleloom. Aga noh, las ta olla pealegi :D 

See on pilt meie väiksest metsatukast vaadates. Asi on selles, et teised majad ja tsivilisatsioon tükivad aina lähemale. Nüüd meie elutoa aknast õhtuti konkreetselt ongi pimeduses teise maja kaunistused näha. :D Muidu on meie alevik ikka veel kottpime.. ja kanalisatsiooni ja ühise veevärgita..

Kerli käis ka külas! Tore on ikka vanu sõpru näha!

Katsime laua ja jutustasime kaua kaua... :)