Rutiinist

Ma väidan, et täiskasvanutel on oluliselt keerulisem rutiiniga harjuda kui seda on väikestel lastel. Teada värk, et elada rutiinis on tegelikult igatepidi parem, nt lähtuvalt tervislikkuse aspektist. Aga ometigi tundub mulle see küll nii raske panna Kustit reaalselt IGA päev teatud kellaajal magama, anda talle justnimelt teatud kellaajal süüa jne. Seega teen ma seda üsna juhuslikult - sisuliselt siis kui tuju väga jorriseks läheb. :D 

Ööunne minek on meil enamvähem kõige stabiilsem aeg päevas, kõikudes ainult umbes 2h. Ta läheb üldiselt ööune eelsesse seisundisse 21 aeg, siis edasine kulgeb lähtuvalt sellest, kui väsinud ta on. Mõnikord kustub ta minutitega, mõnikord läheb kauem. Aga ärkamine on ka üsna stabiilne - kella 9 ja 10 vahel. Ta on sellesmõttes hea unega. Küll aga ei tee ta neid unesid täitsa ilma ärkamiseta, seega ma ikka pean öösiti koos temaga 4-5x üles tõusma ja kussutama. Tihti on tal krooks kinni, siis see on vaja ära lahendada.

Igastahes ega muud selle postitusega öelda ei tahtnudki, kui seda et ... ma nii tahaks rutiinsemat elu kui praegu on. :D Äkki oleks niimoodi lihtsam? Äkki saaksin ma niimoodi veidi rohkem aega iseenedale? Äkki Kusti magaks siis pikemalt? Tuleb katsetamiseks motivatsiooni otsima minna!

Aga pildike ka, Kerli käis külas! Tegime kuuse all jõulupilte. Kerli tegi mulle meiki, ja ma tundusin endale sellesama alloleva minimaalse meigiga niiii kole. Põhimõtteliselt sügasin selle meigi juba poole pildistamise ajal maha. Ehk  et.. vaat siis kuhu ma jõudnud olen, ma ei salli enda näos meikigi! Niiet pean julgust endas koguma, et teinekord ollagi julge täiesti mitte-meigituna pildistades. 

Tuisueit tuuseldab, pööritab saba,

teeb kogu ilmaga seda, mis tahab.

Haarab lund kaasa ja eemale tõttab-

kõik sinu muredki kaasa saab võtta.

Tõstab sind hingest ja kutsub välja

arvabki ise, et teeb su`ga nalja.

Peidab kõik praegused teed ja rajad-

jälle sul kõike neid leida vaja.

No polegi hullu – mulle see meeldib.

Tulengi sinuga mängima keeglit.

Unustan kõik, mis olevat olnud-

leides kõik selle, mida olemas polnud

Tuisk oli tõega jõuline tãna. Koeri hommikul pissile lastes ei saanud ustki tagasi kinni, pidin lapse vankrisse panema(see seisis esikus) ja harjaga uksevahele tulnud lume ära pühkima. Sai uks kinni pandud ja akna alla jälgima mindud.

Räägime asjast

Olen siin voodis praegu istukil, joon Tomi poolt toodud kohvi, Kusti koos oma krokodilliga nohiseb kõrval. Aknast paistab ehtne talv ja kõik tundub tõesti väga kaunis. Koerad on ka kuskil lähedal.

Kõige all ma pean silmas muidugi emotsioone. Nii tore on unistada unistusi, mis on aina reaalsemad täituma. No okei, eks kõige võimsamad unistused on niikuinii juba, noh poolenisti vähemalt. Laps, koerad, kodu, pere, jne.. 

Meie kodu on siiski laenuga ostetud, seega päris täitsa oma ta veel ei ole. Aga üsna vähe on veel minna ja nii südant kindlustav on ka teadmine, et meil on see raha ka vajadusel täitsa olemas, et laen kinni maksta. Eile just vaatasime tabeleid ja nentisime, et 2022 aastaks on laen makstud. See on minujaoks nii suur asi. Esiteks see, et on koht mida pidada oma koduks, oma kohaks. Aga teiseks see, et see on ka oma kätega lammutatud, üles ehitatud, viimistletud, disainitud. Kõik on nii oma, et kunagi päris kauges tulevikus võib siit raske lahkuda olla.

Lahkume aga kindlasti, liikumises peitub võlu. Järgmine peatuspunkt on aga talu. Oma talu! Veel üks mu unistustest. Otepää kuppelmaastikul, otse järve kõrval. Mägiveised, tori hobused, maheporgand, oma tomatid, oma metsaalune võrkkiik, omatehtud talvepuud...ma olen täitsa müüdud sellele mõttele!

See talukoht on juba olemas, välja vaadatud ja pärandusega täitsa omaks tunnistatud. Mitte minu omaks muidugi..naised ikka kipuvad mehe varandust omaks pidama. :D 

Seni aga püüan siin võimalikult nunnuks olemise teha. Ja mul on nii palju valikuid! Raske on selles valikute rohkuses orienteeruda, näiteks kui räägime aianduse seisukohast. Valikuid on lihtsalt hirrrmus palju. 

Vahelepõige veel ka selline, et eile just mõtlesin, et kuigi valikuid tekib aina juurde ja juurde, ei taga keegi,  et järgmine eelmisest parem oleks. Seega, puusalt tulistades pean alateadlikult mina koguaeg mõtteis seda, et pooled valikutest on reklaam ja reaalsuses hästi ei toimi. Asja müüjal või isegi aretajal on lihtsalt kah tulu vaja. 

Muidu oleks meie tagahoov põhimõtteliselt tühi murune plats. Mina kevadel asun seda liigendama. Ma olen väga ootusärevil. Hirmsasti tahaks juba kevadet, ja samas ka tunnen reaalselt hirmu, et mul pole veel kõik läbi mõeldud. Ja hiljaks jääda ma ka ei taha. Niiet see on kõige vingem seis tegelikult - väga tahaks midagi, aga samas tahaksid ka hetke peatada ja lihtsalt olla, mõelda, nautida. 

Tagahoov esialgsete plaanide kohaselt jaotub kaheks. 

Esimeseks nn iluaiaks ja tagumiseks tarbeaiaks. Iluaia sektsiooni tulevad ilutaimed. Ise poest ma eriti taimi osta ei tahaks, veel enam, et taimede ja peenarde kujundamisest on mul veel väga algeline arusaam. Seega paljud minu istutatavad taimed tõenäoliselt tulevad tuttavate aedadest ja rohevahetuse käigus. Nõmmele on minu kallis vanaema kujundanud hirmus suure iluaia koos väga paljude taimedega. See on ka mulle inspiratsiooniks ja minu mamma on mulle suurimaks teejuhiks. 

Et ühesõnaga iluaeda tulevad erinevad konkreetselt ilutaimed.

Aga tarbeaeda tulevad peamised taimed, mida peale vaatlemise saab ka nn tarbida. Mõned sõstrapõõsad, vaarikad, erinevad köögiviljad jne. 

Liste ja nimekirju ma alles teen, hetkel on joonestatud peenrad ja kujundatud esialgne visioon. Aga me mammaga pole veel täielikult asjagi käsile võtnud. See saab aga varsti parandatud. 

Igastahes. Siin me oleme..täitsa oma kõikse tavalisemas vormis ja kujus ja naudime hommikut ja mina unistan. Kusti siiani magab ja vahepeal tabab minu terav silm teda läbi une naeratamas, nii ilus. 

Naljakas ilmaelu

No ma olen suur nn tarbeaedade fänn. Kuniks ma eile guugeldama hakkasin, kuidas aedu kujundada ja milliseid üldse teha. Oii, mu fantaasia hakkas kiirelt jooksma.

Ma tahan parasjagu metsikut, peaaegu hooldusvaba looduslähedast aeda, mis oleks ühel ajal nii silmale iluks kui ka eluliselt kasulik.

Kevadel hakkame pihta!

13a koera

Mu koer on nüüdseks 13 aasta vana. Miskipärast tundub see mulle väga sürreaalsena, on ta ju pigem suurt kasvu, mis tihti tähendab lühemat eluiga, ja geneetiliselt suguvõsas ei ole ka kõrgeealisus väga levinud. Aga ta on siin, minu kõrval! Nii lahe. 

Ta on endiselt väga kõbus. Galopeerib, kui ta lahti lasen jooksma. Teeb endiselt värske lume sees roomamist-püherdamist-hullamist. Seda kõike on nii-nii lahe vaadata!

Kui keegi peaks minult küsima, et hmm - väike tüdruk tahab koera? Mis teha?! Siis.. oma kogemusest lähtuvalt ma ilmselgelt soovitaksin sellele tüdrukule see koer võtta. Mina olen praegu 23 ja Mona on 13.. Seega olin mina päris plikaohtu, kui koera sain.

Kindlasti tegelikult tuleb sellega ka arvestada, kuiväga mõni konreetne koerasoovija koerainimene on. Või loomainimene. Mina jalutasin oma tädide ja muude sugulaste koeri ammu enne seda, kui päris oma koera sain. Treenisin neid istuma ja lamama. Käisin jalutamas, sügasin neid niisama. Õigupoolest oli meil endilgi siis õues ketis väikene koer, kui Mona tuli. Ta oli päris vanake koer ja enam minuga jalutamas käia vist ei tahtnudki, ei jaksanud lihtsalt. Ta nimi oli Pätu ja veidike tunnen ennast halvasti mismoodi teda koheldi - et ta ketis oli! Eks Pätu käis samuti meiega Hiiumaal ja muudel pikematel reisimistel kaasas, aga siiski - ta ei elanud meiega toas, ei olnud justkui nagu päris pereliige. Aga Mona  on seda olnud algusest peale.

Ma ei saanud endale Monakest päris kutsikast peale. Ta oli nimelt pesakonna viimane kutsikas ja üldse enam mitte nii kutsikas, kui meie teed ristusid. Umbes 6 kuune oli ta tollal. Ka Hugo tuli meile umbes sellises vanuses - nõks nooremana. Igastahes olid nad mõlemad meie perega liitudes niipalju koerad, et tuppa enam ei pissinud. 

Aga kui ma Mona sain, oli peaaegu esimene asi see, et mind pandi koertekooli Monaga. Ma päris täpselt ei mäletagi, võib-olla esimeses koertekoolis käisime mu ema ja Monaga koos, kusjuures ema oli see nn koeratreener sel ajal. Aga õige pea leidsin kuulutuse mingisugusest koerteringist päris meie elukohalähedal ja vot sealt alates sain endale toredaid koeri omavaid sõpru terve suure trobikonna ja see aeg on elust siiski väga eriline ja nii armas! 

Aga Monakene on alati väga mugav koer olnud. No peaaegu alati. Alguses oli probleem tema rihma otsast lahti laskmisega - ei andnud ta pärast end ilusti kätte. Aga ära ka ei jooksnud, ta on alati hästi minu ümber püsinud. 

Aa.. nagu lastegagi on Monaga suht-koht nii olnud, et aasta aastalt on tal suht-koht sama välimus olnud. Lisaaspektina pole tal vanuse kasvades kaalutõus ka liig märgatav olnud. :D 

Igastahes... ta on nii kallis ja juba 13. Juhhei! :) 

2018 --> 2019

Nüüd võib siis 2018ndat aastat vanaks aastaks pidada, läks ta eila ju ära. Tomi jaoks pauguga, aga mina kobisin Kustiga juba kella 22st voodisse ära. Ma küll olin aastavahetusel üleval, aga passisin voodis ega viitsinud end kuidagi liigutada. Aknast, sellegipoolest, oli paukude kuma näha. Ja neid oli ka kuulda. 

2018.aasta ilmselgelt oli minujaoks üks kõige erilsem aasta. Seda lihtsalt nii paljudes eluliselt olulistes aspektides!

Ma ei teagi, mis järjestusse need asjad panna, seega tulevad nad täitsa suvaliselt.

Näiteks hakkasin ma peaaegu alles 2018ndal aastal endasse uskuma ja muutusin, endameelest, palju enesekindlamaks. Ja see, päris kindlasti, on keskkonna mõju! Ju siis sellel aastal oli mind ümbritsev keskkond sedavõrd motiveeriv, ärakuulav ja austav, et lubas mu enesekindlusel tõusta. :) 

Selle all pean ma silmas seda, et ma hakkasin oma kogutud teadmisi reaalselt väärtustama ja austama. Meil on ju teadatuntud infoühiskond - teadmisi tuleb igast uksest ja aknast, oluline on neil vahet teha ja mitte segadusse sattuda, mida uskuda. Ja ma tunnen, et ma olen oma need erinevadi  fakte ühendavad niidistikud enam-vähem kokku viinud, et oma seni kogutud teadmiste põhjal teha mingeid otsuseid. Ja neis otsustes kindel olla!

Minu kõige mõnnam kompanii! Aasta alguses ma veel jalutasin väga uhkelt niimoodi, aga siis kui tekkis Kusti siis paraku ma nii pikalt (4-5h) enam jalutada ei julgenud. Beebi tulek sellesmõttes oli hirmus - ma ei teadnud väga kuidas ja mismoodi temaga käituda, KUI pikalt jalutada võiks jne.. :D Noh, aga nüüd, järgmise beebiga ma vähemalt tean, et chill - see on kõigest jalutamine! :D

Meie maja suhtes edasiliikumine oli 2018ndal aastal ka väga suur just sellistes aspektides, mida ise kohe nn "tundma" sai hakata. On ka eelnevatel aastatel majaga progress toimunud, aga garaaziukse tekkimist nagu niipalju ei väärtusta kui parketi panemist, näiteks. :D Või katusefermide paigaldus võrreldes köögi paigaldusega. 

Seega majaga seoses sai sellised pisiasjad tehtud nagu:

*siseruumide viimistlus (seinad tapeeditud/värvitud, viimistletud laed ja põrandale parkett)

*paigaldatud integreeritud lahendustega köök õigesse kohta!

*tuuletõkkele panime voodrilaua peale

*magamistuppa kapi tegemine, aknalaua paigaldamine

*panipaiga tegemine esikusse (sellest polegi veel postitust teinud!)

*minu issi tegi terrassi!

*jpm pisiasju.. 

2018nda aasta tippsündmus oli ilmselgelt Kusti. Laps muudab kõike, meiepuhul on ta seni kõike ainult paremaks muutnud! Omavahelist suhet tugevamaks, näiteks. Mina olen veel enam ja khm.. sügavamalt hakanud Tomi usaldama erinevates aspektides. Eriti selles, kui ma näen kuidas tema mind usaldab, oma kõige kallima vara (lapse) hooldamisel! :D 

Sellel pildil on toakask Liisi poolt kingitud ehtega. Ehe, kahjuks, kukkus sealt kase küljest rippumast siiski alla ja Hugokene näris selle katki. :D Koerale ka tegevust vaja ometigi. Aga aasta võtab see kasepilt kokku niimoodi, et PALJUST mõttetust kraamist õnnestus 2018ndal aastal lahti saada. Muuhulgas ka sellest kasest - meie koju jäi ta nii kohmakaks ja ebasobivaks. Meil on aga kase asemele tekkinud aloe vera taim. :) Mõnusalt pisike, mahub aknalauale ära! Ja üks taim on veel, kellejuures meile meeldib - ahvileivapuu! :D 

Üldse, paksulehelised taimed - alati oodatud meie koju, sest nad sobivad meie elustiiliga. Ehk et, kastan neid kui meelde tuleb :D 

Veel üks pilt tuuletõkkega majast ja vikerkaarest. Meie oma kätega loodud kodu. Alles see oli, kus üürisime Tartus korterit. Mina käisin siis veel Tallinnas koolis, Tom käis sealt korteri juurest jala tööl (töökoht oli nii lähedal lihtsalt!). Ja siis nädalavahetuseti sõitsime maja juurde ja toimetasime erinevaid tegusid, nt on ehedalt meeles sellesama garaazi tegemine, mis siin eespool näha on. Kuidas me garaazi seinu tegime ja kuidas katuse kallet mõõtsime ja kuidas vahepeal pausidel kuuma teed termosest ja kaasaküpsetatud pannkooke sõime. Mh, nii idülliline! :) 

Hugokene on lihtsalt kõige suurem Kustilemb! Muudkui nunnutab teda, koguaeg tahab lähedal olla ja on üldse üks väga-väga nunnu koer. Mona on ka muidugi tore, Mona saab nüüd 7päeva pärast 13 aastat vanaks! 

Meie maja nüüd paar päeva tagasi. Täpselt sellises seisus! Kollane nagu päikene. Tegelikult on peal ainult 1 kiht värvi, teise kihi värvime me veidi teist toodi. Kuigi ka see kollane on ilus, aga me teeme seda kollast veidi mahedamaks/pastelsemaks.

Minu Kusti. Tal oli muideks, 22.detsember, pidupäev. Sai ta nüüd ju 6 kuuseks. Seega teeme siinkohal pisikese kokkuvõtte pooleaastasest Kustist.

*Keerab, pöörab

*Liigub peamiselt tagurpidi, aga ka veidi edaspidi!

*Suus on 4 hammast

*Tegeleb näputoitumisega, toit peamiselt lendab laias kaares mööda ilma ringi, aga natsa jõuab suhu ka.

*Läheb õhtuti tuttu kell 21 ja ärkab kell 10. Öösel ka ärkab ikka nii mõnigi kord, aga sellest me keegi ei häiru! 

*Käib stabiilselt issiga koos saunas. Võtavad leili ja teevad vahepeal jahutust.

Minu kolm beebit! Mina usaldan neid silmadkinni kah niimoodi jätta. :) Keegi kellelegi väga liiga ei tee. Kuigi võib-olla Kustil varsti tuleb rohkem see aeg, kus ta võtab käega kinni ja pigistab väga tugevasti. No ja kui selleks pigistatavaks juhtub mõne koera mõni õrnem koht, siis jah - koer annab sellest ikka teada, et on valus. Aga ma ei usu, isegi siis, et meie pere koerad Kustile liiga teeks, ma arvan, et nad lihtsalt näksaks teda :D  Aga mingi surmani puremist - mkm! 

Hugo on üldse selline koer, kellele tee palju valu tahes - tal, konkreetselt, on SAVI. 

Muidu oli meil aiale ümber ostetud INNOTEKi kaabel, mis oli ühendatud Hugo kaelarihmaga ja Hugo idee poolest pidi iga kord särtsu saama, kui aiale liiga lähedale läks. Reaalsuses - ta läks väga mitmeid kordi ikkagi hoovist välja rändama. Ja kõik see kaablitesüsteem ja elektri ülekandesüsteem toimisid ja hästi - ise katsetades saime ehmatava säraka. Aga Hugo, noh, ... :D Nüüd on ta meil ketis, kui me ära käime ja tahame koeri õue jätta. 

Tartu jõulupuu. Väga ilus puu ja jõulune tunne tekkis! Nägime hoburakendit ka..

Ja siin jõulupuhkuste aegu käisime ka Tehvandil jalutamas. Minu isa ja Tom tegid seal paar kiiremat suusaringi, meie jalutasime! Vankrit sellise lumelöga sees vedada oli muidugi katsumus omaette..

Jõuludeks kinkis Tom meile kolm malmpanni. Nii lahe, nendega saab väga häid pannkooke teha! :) 

Niiet, 2018 oli väga tore. 2019ndal aastal on ilmselgelt suur pinge peal olemaks parem kui 2018. :D
Uueks aastaks on meil palju-palju mõtteid mida edasi teha, konkreetselt lubadusi, leian ma, et on mõttetu anda. On ju nõme tunne, kui need jäävad katteta, st nt ei jõua nendega tegeleda. Aga kogu meie hing, vaba raha ja vaba aeg tõenäoliselt enamuses läheb ikkagi oma kodu loomisele ja valmis ehitamisele, sest see on ometigi superlahe tegevus! Ja aina rohkem on hinges ikka see tunne, et ega mujal väga ei olekski kui oma kodus. Oma kodu on ikkagi parim! Ja oma perega koos omas kodus olla..! :)