Muuseumiööst

Nüüd, veidi küll tagantjärgi, teen ma postituse sellest, kuidas me käisime muuseumiööl! See on ka vaikselt kujunemas meie jaoks selliseks väikestviisi traditsiooniks, sest aasta-aastalt see muuseumiöö lihtsalt annab selle traditsiooni tekkimiseks päris head alused. Muuseumiöö on siis selline sündmus, kus programmiga liitunud muuseumid avavad oma uksed tasuta külastamiseks. Eelmine aasta külastasime meie ERMi ja Botaanikaaeda. See aasta külastasime Hellenurme vesiveskit, KGB muuseumit, pommivarjendit ja samuti ERMi (sest eelmine aasta lõpuni ei jõudnudki).

Eelmise aasta muljed olid väga head. See, et mulle isiklikult kohe üldse ERM ei sümpatiseeri, sellest nö päeva lõpumulje ei muutu. Botaanikaaed oli väga vahva ja toredaks muutis selle külastamise viktoriini lahendamine. Mingit autasu ilmselt selle eest ei saanudki, aga pani aju ragisema ning õpetas meelde tuletama vanu koolis ammendatud tarkuseteri. ERM aga lihtsalt on kuidagi nii suur, segane ja tobeda kontseptsiooniga, et ma ei vaimustunud eriti. Aga ma ilmselt üldse olen sellessuhtes muuseumivõõras inimene, et no kui on valida kas minna loodusesse matkama või muuseumisse, siis kindlasti see esimene valik!

Selle aasta muuseumiöö planeerisin niimoodi, et mina valin ühe käimise ja elukaaslane valib teise. Mina valisin siis Hellenurme vesiveski külastamise, mis on ainus Eestis asuv veel töökorras olev veski. Selle külastamine oli nii muhe! Kestis see natuke alla 2 tunni ja selle käigus toimus ekskursioon, kus täpselt seletati ära, kuidas käis omal ajal hobusega vilja toomine veskisse kuni selleni välja, kuidas erinevad saadused-fraktsioonid erinevatest torudest siis välja tulid, et müüki minna. Lahke veski perenaine pakkus oma tehtud sepikut ja leiba ka, mis olid muidugi väga maitsvad. Peale ekskursiooni esinesid veel puhkpillimängijad ning mängisid kõikidele teada-tuntud eesti lugusid. Ja ilm oli ka päikseline ja soe ja igati mõnus käimine oli.

Peale seda sõitsime Tartusse ja külastasime KGB muuseumit, mis oli siis põhimõtteliselt niisugune endine vangikongidest koosnev ala kus oli üles seatud näitus, keda ja mismoodi kongides hoiti jne. No see oli ka väga vahva aga seda külastas korraga ikka terve kamalutäis rahvast, seega olles aus, siis väga keskenduda ei jõudnudki. Käisime kõik toad läbi, natuke lugesime juttu ja siis tuli juba pissihäda ja tegime sääred! :D Teine koht, kuhu Tartus olles läksime, oli pommivarjend, mis mahutab siis terve suure hunniku (äkki oli 250?) inimesi ära. Ilmselt on selline oht möödas, kus seda reaalselt kasutada võidaks, seega oli see varjend ikka omajagu aegunud väljanägemisega. Seal olid, nagu ikka, tüüpilised ruumid pesemas käimiseks, magamiseks, söömiseks, puhkamiseks. Ainult, et need kõik olid maa all! Sealt me ka siiski üsna käbedalt tuiskasime läbi, sest rahvast oli palju ja see kuidagi surus takka..

Siis läksime ERMi. Seda sellel põhjusel, et kellaaeg oli veel päris okei ning eelmine aasta jäi ERMi tagumine ots külastamata. Midagi väga uudset seal polnud, rahvast oli sealgi palju ja ega see mulje väga ei paranenud minul. Siin on ikka täitsa isiksuse omapäraga tegemist, sest kui võrrelda vesiveskis käimist ja ERMi, siis üks muuseum on ikka teisest peajagu üle elamuse mõttes. Samas ma saan ka aru – ERMis on inimeste tung palju suurem ja seal peabki isegi kaltsuvaip klaasi taga olema. Vesiveskis sai käed jahuseks teha ja müra-tolmu kogeda ja oli kuidagi ehe ja hää.

Aga muuseumiöö sellessuhtes oli ikkagi väga kordaläinud, et saime häid elamusi ja ühe toredasti teistmoodi veedetud õhtupoolikukese!