Pikem tekst suhtlemisest

Ükskord käisin ma koolitusel. Ma üldse pean ennast selliseks inimeseks, kellele meeldib tark ja intelligentne olla(hehee), seega käin võimalikult palju niisugustel koolitustel ja üritan ka tutvuskonda hoida sellisena, kes minu teel mind kuidagi arendaks (altruismi olematusest me ükskord õppejõududega koolis suulisel eksamil vaidlesime..sellest peaks vist eraldi kirjutama kunagi). Aga seal koolitusel oli teemaks suhtlemispsühholoogia. See oli päris vahva ja äge temaatika, hoopis erinev sellest, mida mina aastaid koolipingis kuulanud olen. Ma, vabandust väga, aga olen alati arvanud, et igasugu „uduteadused“ on kergelt udud. Ja ma siiani arvan seda! Näiteks oli mul vaja esteetika kursuse raames iganädalaselt esitada töid - ma ei saanud mitte midagi aru, mida ma esitasin. Umbes oma loogikaga püüdsin mingite teoste kohta küsimustele vastata ja puha, ja ma sain kursuse hindeks A ja ekstra kiituse koduste tööde ülesseadmise oskuse eest. No misasja. :D Kui keegi küsiks, mis on esteetika? Ma ei teaks – päris ausalt kohe. Ma peaks võtma vikipeedia lahti ja siis ehk hakkaks meenuma miskit, aga et koheselt teaks..seda mitte.

Aga seal koolitusel räägiti suhtlemisest. Küsiti auditooriumi käest: „Kes teist arvab, et on hea suhtleja?“ Põhimõtteliselt kõik tõstsid käed kõrgele üles. Aga kui läks rohkem erialasemaks see temaatika, siis tõdes lektor, et kuigi inimesed paljuski arvavad, et on head suhtlejad, siis tegelikult on neist vähesed nii head kui arvavad. Oleneb see jällegi sellest, kuidas suhtlemist defineerida. Ühe variandi kohaselt moodustab suhtlemisest verbaalne osa vaid 7%, 38% vokaalne ja 55% kehakeel. Ja suhtlemine omakorda jaotub vilumusteks, mille hulgas on esiteks kuulamisvilumus ehk see, mis võimaldab taibata, mida teine inimene tegelikult öelda tahab. Khm! Ma arvan, et siit tulenebki suur probleem – pooled räägivad üksteisest mööda ja üks pool ei kuula teist või ei saada teineteisest aru. Seda on peaaegu igal tasandil ju väga hästi näha. Tihti ei suhelda seetõttu, et teist austada või tähelepanu koondada teise inimese tunnetemaailmale vms, vaid seetõttu, et ennast tühjaks rääkida. No see on minu senine praktika, inimesed ongi olemuselt egoistlikud. Targad suhtlejad tunnevad sellise tasakaalu hästi ära ja vähemalt vabandavad selle eest, kui terve kohtumine ollakse ainult ühe poole jutule keskendutud. Aga samas, mul on ka sõbrants, kellega ikka pidevalt kontakti hoiame ja siis on täitsa emb-kumb peal. Mõnikord räägimegi mitu tundi tema mingisugusest teemast, teine kord minuomast. Aga ma väidan, et stabiilselt koguaeg kuulata ära inimese teksti, kellest sa midagi ei arva, on üsna väsitav. Mõjub peaaegu nagu energiavampiirina. Samas jällegi, minul on väga hea meel kuulata sõbranna juttu ka mitu tundi järjest. Siis ei oleks, kui juba kolmandat-neljandat tsüklit järjest sõbrants muudkui muliseks oma elust. :D

Siis mõjutab suhtlemist nt kehtestamise vilumus, mis tähendab seda, et võimaldatakse oma vajadusi rahuldada teisi seejuures kahjustamata. Samasse auku kuulub ka konfliktidega toimetuleku oskused, mis võimaldavad konfliktidest tekkiva emotsionaalse pingega toime tulla. Seega – jääda ise rahulikuks, mitte lasta end mõjutada. Neljandaks vilumuseks on koostööle orienteeritud probleemide lahendamise oskused, ehk kõiki pooli rahuldavaid lahendusi välja genereerida konfliktsetes olukordades. Ja kokkuvõtvaks oskuseks on siis nende nelja vahel valikute tegemine lähtuvalt olukorrast.

Nagu näha ei ole suhtlemine üldse nii pealiskaudne tegevus, rääkimata veel sellest, et suhtlemist mõjutavad veel mitteverbaalsed suhtlemisvahendid, nt kineesika (jäsemete, pea/pilgu suund jne), poos, miimika jne ning ka igasugu akustilised mõjurid – hääle valjus, tämber, tempo, rütm, kõnepausid. Lisaks näiteks mõjutab suhtlemist ka takeesika, mis tähendab sellist füüsilise läheduse olemasolu (kallistused, käepatsutused, embamised jms). On inimesi, kellele meeldib see ja kes hoiavad väga suhtlemiskaaslase füüsilisse lähedusse ja siis on jällegi need inimesed, kellele enamikel juhtudel tundub kallistamine/embamine jms väga võõraste tegevustena, mis tekitavad pigem ebamugavust, kui liiga vara hakata pihta niisuguse lähenemisega.

Igale inimesele on seega teoorias parim kaaslane see, kelle puhul kõik suhtlemisega seotud aspektid sobivad. No näiteks, on inimesi (mina :D), keda häirib kui see, kellega suhtled tegeleb samal ajal muude asjadega. Sinna hulka kuuluvad kõik asjad, mis katkestavad sellise aktiivsuhtluse. Ilmselt siin on sama teema, kuna mina olen selline tulesäde, siis ma eeldangi, et koguaeg leek lehviks. Ja samuti enda kohta saan veel seda öelda, et mind see takeesika ka ikka oluliselt mõjutab! Iga inimene ju vajab ikkagi lähedust, kallisid-embamisi ja kõike niisugust, aga minu puhul on selleks ikka vägagi vaja niisugune ülessulanu olla. Ma ei salli, kui keegi minule liigselt lähedale tuleb sellisel momendil, kus ma selleks üldse valmis ei ole. Ja ma ikka enamikel juhtudel selleks valmis ei ole. Seda, muide, on ju igati ka inimesest endist näha. Näiteks oli mul hiljaaegu olukord, kus mind endajaoks lähedaseks pidav inimene tegi ettepaneku kallistada nö head-aega ütlemiseks. No, selge.. teeme kalli siis. Aga minujaoks see lihtsalt mõjus selle inimesega sellel hetkel nii võõra tegevusena, et mul pärast hakkas sellest halb. Ma ei ole üldse kallistaja tüüpi! Aga oma elukaaslast ma kallistan päevas ikka mitumitu korda. See omakorda panigi aga mõtlema sellele, et mismoodi ma ennast sellistes olukordades säästa saan, ilma et teine sellest midagi halba välja loeks.. ma ei tea! Tegelikult tean, ja teaks ju paljud. Suhtlemisega saabki asja korda, aga jah. Et sellisele tasemele suhtlemises üldse jõuda, kus saaks rääkida nii, et teine piisavalt aega võtaks, et mõista.. no seda aega ju on nii vähe! :D Ja niimoodi konkreetselt öelda on ka võimalus, aga mitte eriti viisakas. Ja tihti ongi kõige lihtsam lahendus selliseid inimesi oma elus ignoreerida, kellega suhtlemine ei klapi (või ennast alla suruda on ka üks halb võimalus).

Hakkasin siin hetkel mõtlema, et kui naljakas/ebamaine oleks see olukord kõik niimoodi olnud, kui ma olekski vot olnud kärts ja öelnudki välja, et: „ vabandust, mulle kallistada ei meeldi“. Sest tegelikult, mis sellest siis häda/viga on, et kallistada võõrastega ei meeldi. Aga see oleks üsna tõenäoliselt tekitanud sellise kohkunud momendi, kus keegi midagi öelda ei oska. Ja eriti kuna see oli selline head-aega-zest, siis oleks ju ilmselt ebamugav maik suhu jäänud sellel inimesel ?! Aga samas, miks minu ebamugav tunne on vähem tähtis kui tema ebamugav tunne... Novot. Osa sellest minu must-valgest maailmapildist on raudselt välja nähtav ka siin. Kuigi mul on väga konkreetne arvamus asjast, siis ma ikka panen viisakas olemiseks mingi filtri peale ja surun enda tõelise mina alla.. aga kaua ju niimoodi ei suuda ja tegelikult kuulub see halva eneseväljenduse meetodite hulka, kus ennast surutaksegi maha ja areneb välja nõrk enesekindlus/enesekehtestamise oskus.

Aga kogu see tekst viib ühtlasi ka selleni, et suhtlemisprotsessi oluline komponent on see suhtlemispartneri tajumine. Põhimõtteliselt kogu protsess sellest alguse saabki. On väidetud, et vaid 20% on neid inimesi, kes meile meeldivad. 60% inimestest jätab meid ükskõikseks ja 20% inimesi meile mingitel põhjustel ei meeldi. Seega vastastikku meeldimise tõenäosus on 0,2 x 0,2 = 0,04 ehk vaid 4%. Kui lohutav, eksole! :D Et umbes on 100 inimest, kellega kuskile ruumi kauaks ajaks üksi jäädakse ja nendest vaid 4 on sellised, kellega on mugav ja tore koos olla. Ja samuti võib seda ka niimoodi lugeda, et igast järgnevast 25st inimesest, kellega Sa tuttavaks saad, on ainult 1 selline, kellega on vastastikku mugav klapp.

See kogu suhtlemise teema on tegelikult ilmatuma põnev, kui hakata seda etapiti lahendama. Esimeseks etapiks suhtlemise alustamisel on ümberlülitumine ja eelmise tegevuse lõpetamine. Ehk sealt peegeldub soov suhelda, tähelepanu kaaslasele ja huvi tundmine. See etapp on tihti väga lühike ning ei pöörata sellele piisavalt tähelepanu. Nimelt et kas su kaaslane tõesti on sama etapi sama edukalt läbinud kui sina, kui tema poole pöördud? Mina oskan kohe näite tuua, et tihti see ikka üldse pole nii! :D Näiteks mina tean, et oma elukaaslast peab hästi õrnalt tooma ühest tegevusest teise. Tihti, kui tema tegevus on minust tähtsam (nt mingi huvitav koht televiisoris, oluline koht ehitamisel/remontimisel vms), siis ei saa sealt mingit ilusat ja malbet suhtlemist tuua, kui suhtlemiskaaslane ei ole jõudnud eelmist tegevust katkestada. Siis on täitsa reaalne oht nähvamiseks ja sealt võib saada alguse võimalik tülipojake. Teine etapp on positiivse suhtumise loomine ehk psühholoogilise kontakti loomine. Sinna hulka kuulub kehakeele jälgimine, silmside jne. Jällegi – kui neid pole, mis suhtlemise jaoks mõlema/ühe partneri jaoks olulised oleks, siis väga tõenäoliselt vähemalt üks partner lahkub konkreetsest suhtlemisprotsessist mitte just parima tujuga. Ja siis järgmiseks etapiks on juba teadete-mõtete edastamine ja siis kontakti lõpetamine.

Üks põhiline koht, kus tekivad suhtlemisel probleemid on kuulamistõkete olemasolu. Ehk siis, kui teine inimene räägib ja seletab pühendunult midagi tema elu puudutavat, siis on reaktsioone mitmeid, näiteks võrdlemine. Kuulaja asub kohe end ja oma olukordi teise inimese omadega võrdlema, selle asemel, et teist inimest lõpuni kuulata ja proovida mõista. No see on päris tüüpiline ju? Sealt võib tulla ka liig-rutakas nõuandmine, kus kaaslane tunneb end alahinnatuna. Ja siis hakkab kuulaja juba ennast ja oma mõtteid alateadlikult õigustama. Teiseks on näiteks mõtete lugemine, kus kuulaja arvab teadvat, mida teised mõtlevad/tunnevad/arvavad. Tegelikult ei teata seda üldse, sest inimesed on erinevate kogemuste-hoiakute ja kõige sellisega, seega on puht ilmvõimatu täpselt teada, mida teine inimene mingil konkreetsel hetkel tunneb/mõtleb/arvab. Selle juures võib veel olla nii, et kaasalse poolt räägitu tuletab sulle meelde mõne oma isikliku kogemuse ja sellest lähtuvalt hakkad hoopis selle peale mõtlema. Veel üks oluline aspekt on kuulamise puhul see, kui teise inimese rääkimise ajal valmistub kuulaja juba vastama ehk siis nopib välja mingi katkendi ning mõtleb sellele vastust. Kuigi targem oleks lõpuni kuulata, analüüsida ja siis alles vastata. Nii võib sattuda siltide kleepimisele, kus kaaslase kohta tehakse ennatlik järeldus veel enne, kui ta on lõplikult ära kuulatud. Ja siis on sõelumine, kus kaaslase jutust sõelutakse välja see osa, mis sulle endale huvi pakub. Ehk siis muud osa ei tehta märkama-kuulma, ja kuulatakse seda mis huvipakkuv on. See on sellesmõttes kehv lahendus, et nii pööratakse jutt teisele trajektoorile, mitte ei pühenduta ega kuulata oma jutupartnerit. Lisaks on olemas takkakiitev kuulamine, kus on sul sisuliselt suva, mida kaaslane räägib. Peaasi, et nö positiivsel noodil saaks kaaslase välja pakutud teema oma lõpu, et sina saaksid oma teemast edasi rääkida. Tulemuseks taaskord see, et kaaslast pole kuulatud.

Kuulamine ilma kuulamistõkete esinemiseta on aktiivne-tegutsev kuulamine, mis on parim lahendus ja aitab kaaslasel aru saada tunnetest ja tegelikest probleemidest, aitab mõista seda mida kaaslane öelda proovib ja ühtlasi julgustab kaaslast endast ja oma tunnetest rääkima. Lisaks – kõige tähtsam, selline kuulamine aitab inimestel tunda seda, et neid on kuulatud. Ja olgem ausad – kommunikatsioonis on enim ärritavam asi see, kui tajud et sind ei kuulata.

Siis on veel 5 taset kuulamisel, need tasemed on välja mõelnud selline inimene nimega Carol Wilson ja avaldanud need raamatus „Best Practise in Performance Coaching“. Panen need siia kirja. Päris huvitav on niisuguseid paralleele tõmmata, mis tasemel keegi sinu elus sinuga suhtlemisel on!

1.      Inimene ootab oma korda, et lugu ära rääkida.

a.      „Täna peaks poodi minema“

b.       „Sõin täna lõunaks suurepärase pasta“

2.      Oma kogemuse lisamine

a.      „Mul kipub lõputöö venima“

b.      „Mul on see valmis“

3.      Nõu andmine

a.      „Mu ülemus nõuab liiga palju“

b.      „Sa peaksid sellest temaga rääkima“

4.      Kuulamine ja lisaküsimine

a.      „Soovin, et meie meeskond oleks parim Eestis“

b.      „Räägi sellest veidi, kuidas sa seda teha plaanid?“

Ühtlasi on see neljas tase alles esimene tase, kus kuulatakse viisil, millest on tulu rääkija jaoks. Kuulaja ainuke eesmärk on aidata rääkijat ning eeldab kuulaja ego allasurumist.

5.      Intuitiivne kuulamine

a.      „Ma tahaksin oma ettevõtet luua, aga mul pole sellega tegelemiseks aega olnud“

b.      „Kas küsimus on ajapuuduses või on seal veel mõni takistus?“

Viies tase on lõpuks kuulmise meistriklass, kus kuulaja kasutab oma kogemust ja intuitsiooni, et selgitada välja mis on rääkija sõnade taga.

Novot. Nüüd siis lõpetuseks saab jällegi mõelda, kas ja kui palju aega me üldse pühendume oma lähedastele inimestele tegelikult nii, nagu see vajalik oleks.