Niisiis, sain oma eksami ära tehtud! Püsisin edukalt ühes tükis küll. Ja seda siiani (41 nädal läks käima!). Esialgu räägin eksamist, siis natuke oma olukorrast.
Eksamipäeval ärkasime me üsna vara (6.30), sest meil oli ju vaja pikk sõit ette võtta (Tartust Tallinna). Aga oi kui tore see ärkamine oli! Nagu tõesti väike unistus. Nimelt on meil komme viimasel ajal osta saia/leiba küpsetiste letist lahtisena ehk et lahtilõikamine toimub kodus lõikelaual. Koorik on alati pealt krõbe ja seest on leib hästi pehme. Noh ja siis sõimegi oma hommikuputru niisuguste võilebadega, terrassiuks oli lahti ja soe tuuleiilike puhus sisse, suurest terrassiaknast paistab praegusel ajal ainult rohelus (naabri 2 suure õunapuu tõttu) ja kuidagi nii toreda tunde jätab niisuguselt päeva alustamine!
Hommikusöök söödud, hakkasimegi sõitma (Tom tuli taksojuhiks kaasa). Sõis läks ülikiiresti - no vähemalt tunne jäi selline, kuigi sõitsime ilusti piirkiirusega. Kohale jõudsime pisut varem, seega saime natuke aega parajaks teha. Eksam pidi algama kell 11.00. Mina ilusti 15 minutit varem kohal... ja teate mis, kui palju oli hilinejaid. Ja kui metsikult närvi see mind seal ajas!
No ma ei muutunud metslaseks, aga tõesti.. kui on öeldud, et null-null algab eksam, mida on seal valepidi mõista vms? Reaalselt eksamit tegema sai kogu proovijate kamp (ca 40 inimest?) suisa 20 minutit hiljem. Mina sattusin veel sellise koha peale istuma, kus ühel pool kõrval inimene kõvasti oma kommidega sahmerdas ja neid paljaks kooris häälekalt eksami ajal ja teisel pool kõrval oli inimene, kes ei saanud ööd ega mütsi aru, kuidas eksam aktiveerida tuleb. Ja kuigi korduvalt oli öeldud, et rääkimine keelatud, siis ta ikka küsis ja uuris minult.. lõpuks ma pidingi talle vist natuke kurjalt ütlema, et küsigu juhendajalt, kui aru ei saa.
Noh ja seda oli lihtsalt naljakas näha, kuidas rahvas suures enamuses siiski oli näksi-jooki kaasa võtnud nagu oleks tegemist mingi hullu tähtsa ja suure eksamiga. :D Aga eksam ise oli 50 küsimust pikk. Kõik puudutasid siis lapse arengut, terviseseisundit, esmaabiandmist, suhtlemist lapsega jne. Küsimused olid ikka kohati suht jaburalt lihtsad, toon näite:
Milline on õige naaskelsabade levikuviis?
A) Naaskelsabad ei levi
B) Naaskelsabad levivad tuulevaikse ilmaga
C) Naaskelsabad levivad fekaal-oraalsel teel.
Ka suht udu inimene paneks ju vastusega suure tõenäosusega täppi, kui teab misasjad on naaskelsabad. Ja kõige selle korralduse juures mind ajaski marru see, et kas nii lihtsa ülesehitusega eksami jaoks on vaja kokku kutsuda terve suur komisjon ainult kolm korda aastas JA Tartust eksam ära jätta ja tartukad siis Tallinnasse eksamit tegema kutsuda...Noh - point on lihtsalt selles, et sama süsteemi eksamit saanuks ka ükskõik mis arvutis konkreetsele internetileheküljele minnes ruttu ära teha. :D Ja tulemused ei selgugi kohe, kuigi eksam ju tehakse arvutis, vaid komisjon teeb nö manuaalselt otsuse nädal eksamitegemisest veelgi hilisemal ajal. Seega - ma veel ei teagi, kas sain eksamist läbi või ei.
Nii, aga minul on nüüdseks rasedust kantud juba 41nädalat. Ei ütleks, et väga kopp ees oleks või "igavesti rase" tunne vms. Ilmselt seetõttu ka, et mu kõht ei ole sugugi nii hiiglane, vaid pigem võrreldes teiste rasedatega, siis ikka väiksem. Riided lähevad mulle endiselt selga nende hulgast, mis niigi minu riided olid! Mugavuse mõttes vahel kannan Tomi asju ka! :D Aga muus osas ma nagu isegi riietuse suhtes pole spetsiaalselt rasedariideid ostnudki terve see aeg. Öised pissipeatused on nii ja naa, oleneb mis ma söönud olen. Nüüd arbuusi-lembuse ajal neid pissipeatusi siiski tekkis, aga nad isegi ei ärata mind täitsa üles, et pärast unetuna soiguma jääksin. Käin jalutan vetsu ära, tulesid põlema ei pane, jalutan tagasi voodisse ja siis tudun sama hästi edasi. Ainus asi, mis häirivaks kujunenud on, on see, et mul jalutustempo ei ole üldse enam nii kiire kui ma tahaks! Ja koerad tahaks ju ka palju kiiremini kõndida! Ma olen suur-suur jalutaja ja matkaja ja nii on ikka üsna nadi, kui kilomeetrid sellevõrra aeglasemini lähevad, et ise mingi kerge tünn oled. :D
Aga vot - ega muud midagi PEALE SELLE, et me tudusime täna esimest korda siis uue disainiga magamistoas! Eile pani Tom sinna liistusid ja sääsevõrgu aknale, öö veetsime aken lahti suures voodis koos tududes. Oh kui jumalik! Me oleme vist terve oma suhtes olnud aja maganud 120 cm laias voodis, mille madrats oli nii pehme, et ma lihtsalt vajusin Tomi tekitatud õõnsusesse, sest tema on veidi kaalukam kui mina. :D Täna, uues voodis tududes, mille madrats on vähe kõvem ja laiem nagunii, oli tõesti jumalik tunne, kui nagu tajud, et kaaslane on lähedal AGA piisavalt kaugel, et saad ise ka normaalselt poose vahetada jne. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar