Rasedusest

Ma polegi siin blogis seda maininud, aga juba eelmine aasta saime teada, et üks hästi elumuutev sündmus on aset leidnud! Ma olen arvamusel, et kõik siin elus juhtub põhjusega ja just sellisel ajal ja kohas nagu ette on nähtud. Seega ma ei ole väga sellist tüüpi inimene, kes väga mingisuguseid minevikus tehtud valikuid kahetsema jääks. Kõik, mis minevikus kunagi tehtud on, on ju loonudki sellise olukorra nagu praegu tunda saad. Mulle on öeldud, et vot siis kui hästi end tunned, siis ei kahetsegi asju.. Aga minujaoks on hästi tundmine ka ikkagi suhteline asi – täpselt nii kuidas ise seda „hästit“ defineerida. Kõik ei ole kunagi 100% hästi ja korras ja toimiv, see kuidas olukordadesse suhtuda ja olukordi enda kasuks tööle panna mõjutab seda. Ja kui suhtumine niisugustesse olukordadesse on konkreetselt otsustatud „hästi“, siis mis tal muud üle jääb kui reaalselt ka hästi olla!

Nii, aga see ei puudutanud otseselt üldse rasedust nüüd. Pigem tahtsin selleni jõuda, et ma olen senini püüdnud hästi enesega kontaktis ja naturaalsust pooldav inimene olla. Ehk, et ma ei ole ligi 3 a ühtegi hormonaalset vms kaitsevahendit kasutanud, et rasedust ei tekiks. Seevastu olin ma koguaeg konkreetselt meelestatud, et praegusel hetkel on mul  elus mingi muu etapp (ülikool) ja see lihtsalt ei saa kuidagi võimalik olla, et see tee katkestatuks jääks. Ja nii läkski, kuigi me olime mehega ikka väga aktiivselt-stabiilselt koos, siis seda kõike ei juhtunudki ajal, kui mina seda ise endajaoks ei tahtnud. Seega, kui ülikool sai lõpetatud, siis oli mul paar suvekuud vahel kus sain ennast vaimselt leida ja ka vabaks lasta. Mul ei olnud enam ühtegi kohustust! Nii hea tunne oli. Ja tänu vabaks laskmisele siis üks hetk saigi mõeldud, et huvitav kas nüüd olen rase... Aga et testi kohe teeks, mkm! Ma venitasin isegi testiga mingisugune ilmatuma aeg.. Seega jõudsin rasedust otseselt tuvastamagi siis, kui nädalaid oli juba 13. Mulle endal ei olnud mingisugust imelikku olemist-tunnet ja pigem võtsingi asja ikka väga-väga rahulikult, et on mis on, mis mul ikka muuta. Aborti nagunii ei teeks! Ma sellel ajal lihtsalt ei teadnudki seda, et umbes sellel ajal ju tehaks juba esimene uuring (KV),  mis peaks siis teatud geneetilised haigused eos avastama. Seda mulle ei tehtud. Mina läksin esimene kord põhjalikuma uuringu alla siis, kui tehti looteanatoomia uuring. Seega, kui nädalaid oli 20+4, siis oli LA uuring, kus sain teada, et kõik on nagu sellel ajal olema peab, et tegemist on poisiga ja ega muud väga midagi. Peale seda, kui end arvele võtsin (17nädalal), siis käisin suhteliselt iga 4 nädala tagant kontrollis. Kui ma ei eksi, siis 2 korda võeti verd ja lõpupoole iga kord siis uriinianalüüs ka. Mingeid hälbeid-kõrvalekaldeid nendega seoses ka ei esinenud, mis vägagi üllatas mind. Eriti mis puudutas vere rauanäitu, see oli stabiilselt normis ja see oli nii uskumatu, sest ma arvasin, et ma olen seda tüüpi inimene, kes rauda peaks koguaeg veidi juurde manustama. Aga vot siis. Ühtegi vitamiini purgist ma ei tarbinud ja muu elu jätkus ka täpselt nii, nagu seda teinud olin. Koduses majapidamises me sel ajal toimetasime ikka võrdlemisi aktiivselt, lisaks käisin ma tööl (kus oli 15 kg raskuste tassimine aegajalt ikka ette nähtud), aga ma ei seadnud endale eriti üldse piire. Kui midagi, siis jah, võibolla päris naba nii paigast venitada raskuste tassimisel ei tahtnud, kui seda ilma rase olemata teinud oleks. Aga muus osas – toitumine, liikumine jne, jätkusid kõik vanad traditsioonid. :D Ainsamateks tüsistusteks rasedusest oli lõpurasedana ilmselgelt vaalatunne! :D Ja mingil hetkel oli mul suht narkokoera nina – tundsin ära kõik asjad. KÕIK! :D See oli iseenesest väga hea detektor ka sellele, et kuna mul mees pidi oma suitsetamise maha jätma, siis sain ta alati vägagi vahele võtta, kui ta sel päeval mõne teinud oli. Siis me rääkisime asjad selgeks (sest lapsega ei käi suitsetamine üldse kokku) ja tema vaimu selgeks ja siis, sõbrapäeval, jättis ta juba päevapealt kõik ära. Siiani on see nii, jee!  

Küll aga oli üks asi läbivalt terve raseduse ajal mul teistmoodi, kui teistel. Nimelt epk, mis oli näiteks 20ndal nädalal 16, 24ndal nädalal 21, 28ndal nädalal 25, 30ndal nädalal 27, 34ndal nädalal 30 ja 38ndal nädalal 32. See nn graafik oli küll normipiiridest alla (ehk minu kõht oli väga kompaktselt kokku pakitud, järelikult!) aga näitas siiski, et toimub epk stabiilne kasv. Siiski käisin igaksjuhuks lisauuringul 34ndal nädalal ja 38ndal nädalal. Neist esimesel mõõdeti lapse kaaluks 2150g ja 38ndal nädalal oli ta juba 3500g. Sellesosas jään vastuse võlgu, palju +/- olla võis, sest mulle öeldi need kaks konkreetset numbrit ainult. Aga nagunii – UH järgi kaalu ennustamine on selline nii ja naa tegevus ja ei pruugi üldse reaalsusega kokku minna. Näis siis! UH uuringu tegija oli kõikidel kordadel Hanson ja minu ämmaemand on Liisi Kokk, keda mõlemaid mina kiidan. Lisaks naistearst Terje Raud, kelle kohta ka positiivsed sõnad.

Praegu on nädalaid 39 ehk tähtaeg on kohe varsti käes!